Neljapäeva õhtul pakkisime seljakotid ja põrutasime lennujaama. Lendasime Borneo saare peale. See on see suur saar Singapurist ida poole. Sihtkoht oli seal saare Malaisia poole peal olev linn Kota Kinabalu. Seal piirkonnas asub Kagu-Aasia kõrgeim mägi, 4095.2m kõrgune Mt. Kinabalu. Mineku eesmärk oligi siis see mägi ära vallutada. Kaaslasteks prantslane Antoine ja Hiina päritoluga rootslane Peter. Linna jõudsime kesköö ajal umbes ja esimese öö olime ühes võrdlemisi väikeses hostelis, tundus et ainult kaks tuba oligi seal.
Hommikul võtsime takso ja sõitsime ronimise alguspunkti, see oli siis 88km kaugusel linnast ja 1563m kõrgusel merest. Kogu seda mäge ümbritseb suur looduspark ja seal alguspunktis saime siis kõvasti rahakotti kergendada, sest maksta oli vaja pargi sissepääs, majutus, giid ja veel hunnik igasugu teisi maksusid. Ronima üldse ei lastagi, kui ei ole eelnevalt olemas majutust 3300m kõrgusel olevas vahepunktis. Meil seda organiseeritud ei olnud, aga õnneks leidus kolm kohta, millest keegi loobunud oli (tavaliselt on majutus alati välja müüdud). Saime endale siis ka oma giidi. Ilma giidita ka ei lubata mäe otsa ronida, kuigi tema kasutegur oli üpriski nullilähedane). Söögikohast anti kaasa veel ka pakitud lõuna: kolm juustusaia, tükk kanaliha ja keedetud muna. Autoga viidi meid siis veel 4 km edasi ronimise nö. ametlikku alguspunkti. Seal oli siis suur värav, kus kontrolliti ronimislubasid ja sealt edasi läks juba jalgrada mäe tipu poole. Algas matk allamäge ühte orgu, aga natuke hiljem juba ainult ülesmäge ronimine. 6km oli vaja läbida vahepunkti jõudmiseks. Raja peal on ka 6 vahepunkti, kus on väikene katusealune ja koht joogivee võtmiseks. Peale esimest kilomeetrit hakkas kohale jõudma, et lihtne jalutuskäik ei ole. Suur seljakott ka kergemaks just ei läinud seljas. Loodus oli seal muidugi vägev. Alguses olime džunglis, aga ülespoole jõudes hakkas kõik muutuma. Jalgealune ka muutus pidevalt: alguses oli metsarada ja hiljem muutus selliseks mööda kive ronimiseks. Rootslane tegi meil tempot. Ta selline peenike ja spordiga mitte üldse tegelev poiss, hakkas peale esimesi kilomeetreid juba suremise märke näitama, pidime aeglasemalt võtma ja pikemaid peatuseid tegema.
Kõige kiiremini on üles-alla tee (21km) läbitud 2 tunni ja 39 minutiga. See tundus küll võimatu sellistes oludes.
Peale 4,5 tundi pidevat ülesmäge vantsimist jõudsimegi kohale 3300m kõrgusele vahepeatusesse. Päris täpselt nii, et peale külma dušši oli õhtusöögi aeg. Korralik rootsi laud oli, sai kõhu täis ja kella 7 ajal aeg magama minna. Meie majutus oli peakompleksist väike jalutuskäik kõrgemal. Vähemalt üritasime magama jääda, ei tea kas asi kõrguses, aga ei õnnestunud.
Peale 7 tundi une ootamist oli kell pool 3 äratus. Hädavajalikud asjad kaasa ja kell 3 öösel startisime tipu poole. Meie ja sada üritajat veel. Varusime kolme peale ühe taskulambi ka, aga õnneks oli täiskuu ja valgust küllaga. Alguses oli natuke aega selline mööda kivitreppe kõndimine metsas, aga siis edasi juba kadus taimestik ära. Ühes kohas oli veel viimane vahepunkt, kus kontrolliti mäelubasid. Sellest punktist edasi pea 2 tundi oli kõndimine suurtel kivipaljanditel. Kuna me kõik olime veidi erineva tempoga, siis kadusime üksteise silmist suht kergesti ära. Ega lobisemise koht ei olnud ka, kõik keskendusid et üks jalg teise ette saada ja edasi liikuda, iga 10 sammu tagant võhm väljas seal hõredama õhu käes. Mäe otsa jõudsime natuke enne päikesetõusu, mis oli kell 5:45. Kahjuks oli silmapiir pilvine, palju reklaamitud päike jäi nägemata. Mäe otsa jõudmine ise aga oli juba paras elamus ja sellest piisas täiesti. Mäe alla oli vaade ilus ja selge. Kohustuslikud pildid tehtud, läks tee allamäge. See on see raskem osa ronimisest. Otseselt väsimust ei teki, aga jalad saavad palju kõvemat koormust. Libisemise kartus oli ka pea iga sammuga. Mina ja Antoine suutsime korra pea samas kohas küünarnukid veriseks saada, rootslane aga suutis oma kalli kaamera vastu kivi põrutada nii, õnneks vist pääses ainult sellega, et objektiivi filter kildudeks oli. Kahe tunniga olime tagasi vahepunktis. Seal ootas korralik hommikusöök ja kusagil 11 ajal hakkasime jälle täisvarustusega allamäge liikuma. See oli kõige kurnavam osa. Algus läks päris hästi, aga kusagil poole peal unustas rootslane oma prillid umbes kilomeeter kõrgemal olevasse vahepunkti. Nii me siis üksteise silmist kadusime ka. Ja siis näitas vihmahooaeg ka ennast just. Mina ja prantslane tegime kiiremat tempot, vahepeal läks päris mäest alla jooksmiseks. 2 km enne lõppu saime ligi tund aega ühes vahepunktis rootslast järele oodata. Ta oli koos giidiga tagasi ülespoole läinud prillide järele. Lõppu jõudes saime veel tunnikese järele oodata, samal ajal olid teised poisid meil ülikoolist just valmis üles minema. All sööklas saime seekord korralikku rootsi lauda jälle nautida ja siis õnnestus ühe väikebussi peale kaubelda, mis tagasi Kota Kinabalu’sse sõitis. Õhtusöök päris ilusas jaapani restoranis ja väike ring linnapeal, ning magama jäämisega probleeme ei tekkinud, kõik kohad igatepidi valusad ja väsinud.
Kõrgeima kivi otsas 4095.2m
Mäe servas elava hõimu rahvas tassib õla peal igasugu kraami üles-alla.
Kõrgeima kivi otsas 4095.2m
Mäe servas elava hõimu rahvas tassib õla peal igasugu kraami üles-alla.Pühapäeva hommikul plaanisime minna ühe saare peale seal samas linna rannikust natuke eemal. Kuna rootslane oli haigeks jäänud, siis otsustas mitte tulla. Kohe hotelli ees oli hommikuga üles löödud ka suur pühapäevane turg, sealt puuviljad ja muud söögikraami kaasa. Paadisüsteem oli igatähes väga hästi organiseeritud. Sõitsime siis Sapi saare peale, mis oli üks väiksemaid seal ümbruskonnas. Päev möödus enamasti snorgeldades. Veealune elu oli seal päris põnev. Saarele tegime ka ajaviiteks ringi peale. Õnnestus suuri sisalikke näha. Alguses ei märganudki, aga siis järsku oli üks kohe kõrval kivi peal lesimas. Rannas tõi elevust üks metssiga ka, kes metsast välja hüppas ja pühapäevitajatelt sööki krabas. Nad inimestega nii harjunud, et kohalikud ei saanud teda kuidagi metsa tagasi aetud. Tagasi minnes oli selg päikese käes snorgeldamisest parajalt ära kõrbenud. Kaitsekreeme muidugi kaasas ei olnud ju. Õhtu veetsime hotellis teiste rändajatega. See linn on selline vahepunkt igasugu reisimisele. Kõik tulevad paariks ööks peatuma, et oma edasised reisiplaanid paika saada.
Igalt poolt kinni krabada ei tasu
Esmaspäeval oli meil pool päeva vaja surnuks lüüa enne tagasi Singapuri tulemist. Tegime siis veel ühe korraliku ringi linnas. Uurisime erinevaid turgusid ja poode - parim ajaviide ilma rahata turistidele. Vaatasime ka veel kohaliku ranna üle, mis ei olnud küll suurem asi võrreldes selle saarega. Hakkas ka veel sadama ja oligi aeg tagasi lennata.
Singapuri jõuda oli igatähes väga hea. Ei teki sellist turisti tunnet. Paar päeva kulus nö. puhkamisele ja nüüd üritan süveneda veel viimast korda oma eksamile. Täna viisin oma passi Vietnami saatkonda, järgmiseks reedeks peaks viisa olemas olema ja siis aeg Singapurist lahkuda ka. Niiet nädal veel jäänud.
Tsau!
