Pool möödas..

November juba käes, täiesti ootamatult. Pool ära olemise aega on seega juba möödas – peab varsti tagasituleku peale ka mõtlema hakkama. Singapurist lahkun arvatavasti kusagil novembi lõpus ja sealt edasi on plaanis Kagu-Aasia Mekongi piirkonnale väike ring peale teha. Sellest jõuan veel hiljem rääkida, kui plaanid selgemad on.

Praegu lõpetan vaikselt pooleli olevaid ülesaindeid koolis. Täna hommikul sain just arvuti ainega asjad kaelast ära, jäänud ainult viimane test. Hiina keeles on ka jäänud veel lõputest ja suuline vastamine. Ehituse aines on tööd kõige rohkem. Semestri projekt vaja lõpetada ja laborite raportid kirjutada. See on siis ka ainuke aine, kus on päris eksam vaja teha. Muidu oleksin juba novembri keskel vaba, aga eksam on sessi ajal kuu lõpus. Tundub, et seda teist semestrit siin hakkan hiljem taga igatsema. Olen eluga siin ära harjunud ja nüüd tahaks nagu seda ühte semestrit veel, millega siinseid õppimisvõimalusi ka rohkem ära kasutada saaks.

Seal vahepeal, enne eksamit, on plaanis minna Kagu-Aasia kõrgemat tippu vallutama. Mt. Kinabalu, mis asub Borneo saare Malaisia osas. Mägi on 4095m ja ronimine võtab 2 päeva. Juttude järgi pidavat päris huvitav olema. Ja see on siis 2 nädala pärast juba..

Eelmisel pühapäeval sai juba natuke ronimist harjutatud ka. Või siis pigem kõrgeima tipu vallutamist harjutatud, ronimist eriti ei olnud. Singapuri kõrgem punkt on üks küngas saare keskel. See ala on nö. džungli-park. Erinevad matkarajad, vahepeal isegi oli täiesti metsas olemise tunne. Seal käivad kohalikud sportimas ja niisama perega nädalavahetust veetmas. 163m kõrgusel on künka tipp.

Eelmine nädal käisin klaverikontserdil. Üks sõber Taist on siin ülikooli muusikakooli magistrant ja kutsus nende ühele suuremale esinemisele. Üritus toimus ülikooli konservatooriumi suures kontserdisaalis ja oli tasuta, niiet miks ka mitte teisipäeva õhtut nii veeta. Mängiti erinevaid kuulsaid klassikuid kahel klaveril. Kokku 9 pala, niiet oli päris pikk kontsert. See sõber mängis viimase pala, Prokoviev’i Concerto No. 3 III osa, mis oli päris suur punkt õhtule.

Leidsin, et vormeli vaatamise muljed on jäänud ka rääkimata. Parandan selle vea siis nüüd tagantjärgi. Käisime siis laupäevaseid kvalifikatsioone oma silmaga vaatamas. Ringrada oli tõesti täiesti kesklinnas. Kesklinna metroopeatusest välja tulles oli piletikontroll ja rada seal samas. Linn oli ikka parajas segaduses kõigest sellest, aga siiski väga suur sündmus ka, Singapur sai nii suurt reklaami. Järgmine aasta plaanisid natukene varasemaks tuua sõidu, et saaks viimase treeningsõidu ajal veel päikeseloojangut ka näidata telekas. Sel hommikul me just jõudsime Kambodžast tagasi, niiet väike uinak ja poolest päevast juba rajale. Päeva jooksul toimusid siis veel ka mitmed teised sõidud. Seisupileti juures oli miinuseks see seismise osa. Mingit väga head vaadet ei saanud. Vähemalt sellist mitte, kus terve selle aja viitsiks olla. Esimesed paar korda vaatad ära kuidas mööda sõidvad, osad sõitjad tunned ära ka, aga siis tekib tahtmine juba telekast vaadata, koos kõige muu infoga. Selle peale on tegelikult ka mõeldud. Saab rentida oma isikliku väikse teleka, mis ripub kaelas ja sealt näed/kuuled siis kõike, mis rajal toimub. Võid vaadata ükskõik millise kaamera pilti tervel rajal. Ise ei leidnud seda rentimise kohta üles ja kujutan ette et ei oleks seda raatsinud ka, neid oli siiski vähestel kaelas. Kokkuvõttes oli väga huvitav see kõik ära näha, kuid pühapäevast sõitu oma ühikast vaadata oli parem mõte. Kohapeal sõidu nautimiseks oleks siis kolme asja vaja: istekohta kusagil tribüünil, seda väikest telekat, millega sõitu jälgida ja raha - 0,3L tops õlut oli 80 krooni :)

Eile sain oma elus siiamaani kõige paremat parti maitsta. Üks sõber tutvustab mulle hiina kööki ja ta oli selle kodust kaasa võtnud siia tulles, terve valmis pardi. Sellist pidavat olema siis ainult tema kodulinnas. Ja kuna oli pitsaõhtu, siis sai pardipitsat :)

Ülehomme teen hiina keeles teatrit. Grupitöö ülesandeks siis lühinäidend. 5-kesi oleme grupis ja kellele siis veel peaosa anda, kui mitte ainukesele valgele inimesele :) Üritan oma read siis kuidagi pähe saada homseks peaprooviks.

Nüüd magama, tsau!

Argipäev.

Hall on küll natuke vale sõna, aga argipäev on kätte jõudnud jah. Nädalad lähevad meeletu kiirusega mööda, igasugu projektide tähtajad muudkui tulevad-lähevad. Vaikselt hakkab semestri lõpp ka märku andma. Hiina keelega jõudsime viimase peatükini, nüüd veel teatrit vaja teha ja siis suuline+kirjalik eksam, ning asi ühel pool. Arvuti moodulis tegeleme praegu geoinfosüsteemi õppimisega. Väga mahukas süsteem (eraldi õppevaldkond osades koolides), mis meile 6 nädalaga peaks natukene selgemaks saama. Väga huvitav on see küll, et kuidas kõik väiksed tegurid saab arvutis kokku liita ja näha, millist mõju nad suures plaanis osutavad. Tulevikus on pmt siis kogu maakera oma kõigi kumerustega ja iga küla kuni väikeste detailideni arvutisse kantud, ning iga detailiga on seotud seda puudutav informatsioon (kõik muidugi täieneb pidevalt). Oma ainukeses ehituse moodulis on ka nüüd tegevust piisavalt. Ja huvitavam ka, viimases laboris lõhkusime masinas erinevate betoontalade näidiseid, et võrrelda konstruktsioonide vastupidavust. Teised on selle ainega ikka parajas segaduses, mulle tundub. Aga eks ma siis näitan neile muudkui ette, et mis number kuhu kirjutada. Kirjaliku poolega on endal keerulisem, kuna eriala sõnavara üpriski võõras veel. Õhtuti saab siis kas ühika kohvikus teistega aega veeta või niisama mitte midagi tarka teha. Ühele hiinlasele õpetasin pitsa tegemise selgeks, nüüd käib aeg-ajalt siin minu köögis katsetamas.

Kell juba palju ja homme väsitav päev. Jätkan hiljem..

Kambodžast tagasi.

Võtan siis veel kokku Kambodža reisi lõpu.

Jõudsime teisipäeval Sihanouk Ville’i, mis on siis peamine rannakuurort. Mul oli varem juba teada, et seal peaks olema üks eestlaste hotell. Ranna lähedal peamisel tänaval leidsimegi Eesti lipu lehvimas. Kuna seal praegu madalhooaeg, siis oli kõik üpriski vaikne. Kaks eestlast oli kohal, kolmandat sai siis teil hommikuprogrammis näha. Võtsime siis ka veel laevapileti ühe saare peale järgmiseks hommikuks ja plaanisime seal ühe öö olla.. Järgmisel hommikul läksime randa praami ootama. Mingi selline 10m paat jäi kaelani vee sügavusele ankrusse ja hakati kaupa peale laadima. Panime ennast ka siis valmis, et tuleb kohale ujuda (mul suur seljakott ka). Paat aga keeras otsa ümber ja sõitis minema. Asi olevat siis selles, et lained suured ja ei tahetud kedagi peale võtta. Öömaja eest saime raha tagasi ja laevapileti jätsime järgmiseks hommikuks alles, lootuses, et olukord parem. Võtsime siis veel 2 ööd seal hotellis. Ükskõik millisesse baari/restorani/hotelli minnes on tavaline pilt see, et valge inimene on ülemus ja kamandab kohalikku tööjõudu ringi.

Tavaline kuupalk pidavat olema 80 dollarit. Ja sellest ligi 70 antakse oma perele ära. Linna peal ringi vaadates ei kujuta küll kuidagi ette et mis moodi selle rahaga ära elada, aga samas kõik mida tänaval näed on otseselt turistile suunatud. Sellepärast pole mingit suurt hinnavahet poest või baarist ostetud õllel. 1 dollar maksab 0,33l igal pool. Kohalikul jah selles suhtes palju ei kulu, et mingieid kommunaalmakse pole elamisel ja riis ei maksa ju midagi.

Järgmine hommik ajasime jälle end vara üles ja läksime oma paati ootama. Seekord jäi aga üldse tulemata. Mis siis ikka, küsisime raha tagasi ja laenutasime hoopis rollerid, et ümbruskonda uurida. Politsei jaoks igaks juhuks 5 dollarit taskusse ja sõitu (kuigi politsei kinni pidamise võimalus pidavat suht olematu olema). Sai siis päris korralik maa läbi sõidetud ja ring peale tehtud ümbrusele. Ise ringi sõites ja avastades on elamus ikka palju suurem, kui mingit ette antud ringi tuk-tuk’iga sõites.

Õhtul sai veel korralikult hüvasti jäetud ja hommikul sõitsime bussiga tagasi pealinna. Selle päeva magasin pea täielikult maha ja Laupäeva hommikul lendasime tagasi Singapuri.

Lühidalt midagi sellist siis oli Kambodža reis. Väga ilus riik ja ilusad inimesed – oleks pikemaks ajaks peatuma jääda tahtnud. Meelde jäävad kindlasti Angkor’i templid ja ilus rannapiirkond.