Khmer'i impeeriumis

Neljapäev, 18.09

Nii hea on jälleringi liikumas olla. Kohe kui sai täna varahommikul lennukisse istutud tekkis selline eriline tunne peale, ees ootab midagi uut ja põnevat. Öösel jäi uni vahele, kell 3 oli juba vaja ärgata ja ma siin olen harjunud sellisel ajal alles magama minema. Nüüd aga siis aga jälle lennukis ja ees ootab riik, kuhu jõudmist olen juba kaua oodanud.

Lend möödus hästi, 2 tundi hiljem saime jalad maha Siem Reap’is, mis on Kambodža suuruselt teine piirkond. Viisad olid internetis varem valmis tehtud - saime kontrollist ruttu läbi ja väljas ootas meid juba kohalik takso ehk tuk-tuk. Tuk-tuk on siis mootorratas, mille taga on käru reisijatele. Viis ta meid siis hotelli, kus järgmised 3 ööd paikneme. Üpriski korralik koht, 6 USD öö ja olemas on kõik mis vaja. Hotelli puhkama ei jäänud, vaid sõime hommikust ja põrutasime selle sama tuk-tuk’iga templeid avastama. See ongi siis ainuke põhjus miks Siem Reap’i tullakse. Aastate 900-1200 ringis õitsenud Khmer’i impeeriumi varemed, mis ulatuvad tegelikult Vietnamist kuni Burmani välja. Suures koguses erinevaid uhkeid templeid, mis kõik pakuvad vapustavaid vaatepilte. Fantaasia saab siin lennata kui kõnnid läbi neid hiiglaslikke piirkondi ja üritad ette kujutada seda elu, mis seal kunagi õitses. Tõeliselt paneb imestama, et 1000 aastat tagasi inimesed, nagu meie, on suutnud kokku ehitada midagi nii võimsat. Meie tuk-tuk’i juht viis siis meid ühest kohast teise ja ootas kuni me uudistasime ja pilte klõpsisime.

Üks kindel osa templites käimiest on siis ka veel väikesed, väga armsad, lapsed, kes tulevad sulle karjaga ümber ja hakkavad igasugu kraami pähe määrima. Osad neist olid tõesti veel ikka väga väiksed. Üks lause oli selge („Ten for one dollar“), ja siis käib postkaartidega sabas ja kuna ta keelt ei räägi rohkem, siis teeb lihtsalt häält ja aeg-ajalt kordab oma ühte lauset. Tekib selline hale tunne peale, aga samas on neid seal sadu ja igaüks loodab sinult äri saada. Kui asi lootusetu, siis langevad hinnad ka kohe täiesti olematuks ja näiteks täiesti korralikud uued raamatud (näiteks reisijuhid ja Khmeri ajaloo raamatud jne) maksavad 1 dollar. Loomulikult on tegu odavate koopiatega, aga kui odavalt on võimalik siis sellist raamatut teha, et seda 1 dollariga müüa saab? Müüakse siis raamatuid, ehteid, muusikainstrumente, salle, särke jne-jne. Kui esimeste pakkumiste peale ei reageeri, siis hakkavad nad sinult küsimusi küsima: esimene on kindlasti „Where are you from?“. Eestit tundub et on varemgi kuuldud siin - üks oskas kohe öelda et pealinn on Tallinn. Peale minu ja Kaareli on meiega ka veel üks saksa tüdruk, kellele väike ehtemüüja teadis ilusti saksa keelseid lauseid öelda.

Dollaritega arveldamine toimib siin igal pool ja kuna kurss on ümmarguselt 4000, siis dollarite peal ümardades on kasu päris suur. Raske on ju midagi allapoole dollari kaubelda, kui 1 on kõige väiksem raha (münte siin ei tunnistata). Kui on tarvis tagasi anda näiteks 50 senti, siis annavad 2000 rieli, niiet nüüd koguneb kohalikku raha ka natuke kätte.

Tulime siis kusagil 3-4 paiku templitest tagasi ja läksime magama, kuna üks öö oli vahelt ära jäänud. Õhtul veel söök ja vaatasime natuke linna peal ringi. Kõik peatänaval on ikka otse turistile suunatud, kõrvaltänavale astudes tunned kohe ära et oled nagu täiesti teise keskkonda astunud, kus mudased teed ja kokku klopsitud majad.

Ootan põnevusega järgmist kahte päeva templites ja pühapäeva hommikul liigume edasi pealinna poole.

Tsau!



19.09.08

Täna oli äratu kell 7 ja peale hommikusööki saime taas oma tuttava tuk-tuk’i juhiga kokku. Ta ise töötabki meie hotellis ja pmt on siis meie käsutuses, kui vaja läheb. Kokku $45 eest siis sõidutab meid kolme siin templite vahel 3 päeva ringi nii kaua, kui me ise jaksame. Ja templeid jätkub siin piisavalt. Hommikul läksime vaatama siis kõige kuulsamat templit – Angkor Wat. See ehitati 1200 aasta kandis ja on tõesti üks maailmaime. Vaadates kõiki neid detaile, seda, millised uskumused on selle kõige taga olnud ja kuidas kõik on nii läbi mõeldud, hakkad mõtlema, et mis kõik on inimkond oma pideva arenemisega kaotanud. Sellest kõigest on järel ainult vähesed ürikud, mille Hiinast saadetud kronoloogid on kunagi 1300. aasta kandis kirja pannud, aga see oli juba kõik peale selle suure impeeriumi aega (lõppes kusagil 1200.a ringis). Seina peale kraabitud joonistused kümnete meetrite kaupa on jutustused jumalatest ja deemonitest, aga meile jääb see kõik parajaks segaduseks ja saame vaid imetleda seda, millise täpsusega on need joonistused pisemagi detailini sinna seinale kantud.Sellised ehitused lihtsalt ei tundu mitte kuidagi kuuluvat sellesse, mis meie ümber hetkel on. Ja ega vist ei kuulugi, see inimene ja tema maailm oli midagi täiesti muud, mis oli ja kadus, ning millesse meile on jäänud ainult selline udune pilt.

Peatemplist liikusime edasi pikema sõiduga ühte väiksemasse templisse, kus seinad ja kujud jutustasid lugusid ahvikuningast. Vaata ja imesta ja klõpsuta pilte. Mul küll hakkas fotoka ekraanil punane märk vilkuma juba hommikul ja näitas, et aku saab tühjaks. Nii ma siis tegin pilte vähem ja lõpuks jäi akut ülegi. Õhtul käisime veel ka ööturul, kus igasugu nänni osta sai. Sellist turistile suunatud kraami peamiselt näebki, kõik selline igapäevane asub kõrvaltänavatel, kuhu niisama ei satu.



20.09.08

Hommikul jälle äratus ja suundusime taas templitesse. Seekord kahekesi, kuna Kaarel otsustas puhata. Nägime jälle mitmeid huvitavaid templeid. Üks koht oli nö kool, kus omal ajal ligi 1000 õpetlast oli elanud. Käisime veel ka ühe mäe otsa, kus oli suur tempel, neid treppe ikka andis ronida, et sinna jõuda. Vaated olid igatähes võimsad sealt kõrgelt. Tuk-tuk’i juht tegi meile veel ka väikest tutvustust riigi ajaloost ja tänapäeva olukorrast, ning lõunaks olime tagasi hotellis. Saime endale ka bussipiletid pühapäeva hommikuks suunaga Phnom Penh’i poole. Õhtul puhkasime ja käisin ka veel kohalikku elu uurimas. Läksin ühele turule, mis oli ka selline võrdlemisi korraliku välimusega, aga kui siis ühe koridori lõpus hakkas nö. kohalike inimeste turg, siis seal oli elu täiesti teine. Must ja haisev, ning arvatavasti mitu korda odavam. Hindasid ei näe muidugi kusagil, sest kõik vaja välja kaubelda.



21.09.08

Istume bussis ja sõidame pealinna poole. Kolm päeva Angkor’i templeid, elamus mis jääb kauaks meelde, on nüüd seljataga. Äratus oli kella 5 ajal ja hotelli eest võeti peale – viidi bussi peale. Meiega templites kaasas olnuid saksa tüdruk suundus nüüd Bangkok’i, meie peaksime Phnom Penh’is teistega kokku saama järgmiseks paariks päevaks. Bussist välja vaadates on pilt pidevalt ühesugune: pidevalt asustatud ja selline lage maa vesiste riisipõldudega. Sõidu kestvuseks oli öeldud 4-6 tundi (loodan et meil on siis 4). Edasine plaan on suunduda mere poole. Esmaspäeval sõidame Kampot’i, mis peaks olema väga ilusa loodusega koht ja teisipäeval sealt edasi Sihanouk Ville’i, mis on siinne kuulsaim rannapiirkond. Seal peaks ka olema üks eestlaste hotell, äkki leiame üles. Kui õnnestub, siis tahaks seal kuhugi saare peale natukeseks minna, eks näis.

23.09.08

Pühapäeval jõudsime peale 6-tunnist loksumist Phnom Penh’i. See on siis Kambodža pealinn. Saime kokku teistega Singapurist: 2 saksa poissi ja 3 tüdrukut (hiinlane, prantslane ja itaallane), niiet seltskond parajalt huvitav. Tegime paadisõidu Mekong’i jõe peal ja uurisime turgusid. Saime ka piltetid edasi sõiduks Kampot’i esmaspäeva hommikuks.

Esmaspäeval võeti siis jälle hotelli eest peale ja viidi bussijaama. Buss loksus väga kaua selle 150 km kohta. Vahepeal juba tekkis kahtlus, et vale bussi peal, aga tuli välja et bussijuht lihtsalt oli vale tee võtnud ja sõit venis pea 5 tunni peale. Jala saime maha Kampot’is, mis on selline tore rahulik väikelinn mere lähedal. Motell oli päris tore. Inglise mees, kes mõni aasta tagasi lihtsalt elus paraja pöörde teinud ja siia motelli pidama tulnud. Väga mõnus ja stressivaba elu tundus igatähes. Läksime külapeale jalutama ja vaikselt kogunes meile paras saatjaskond seljataha, lapsed said oma inglise keelt harjutada. Igal pool väiksed lapsed hõikasid. Üks kohalik tüdruk viis meid budismi templisse (99% on budistid) ja meile näidati erinevaid rituaale. Väga huvitav on ikka jõuda sellistesse natuke kõrvalistesse kohtadesse, kus teisi turiste liikumas ei näe. Seal samas on ka budistlik kool ja üks munk tegi meile siis ühe „koolitunni“ ka. Ta oli direktor ja rääkisime siis tema kabinetis juttu. Kuna ta õpetab inglise keelt, siis kutsus meid ka teisipäevaks oma tundi, et lapsed saaksid keelt harjutada ja et tund põnevamaks teha. Väga lahe võimalus, aga kahjuks mina ja Kaarel juba plaanisime teisipäeva hommikuks bussi edasi liikumiseks. Kohalik tüdruk kutsus meid veel ka enda juurde koju, aga oli õhtu ja me 6-kesi ei tahtnud kuhugi ebaviisakalt sisse trügida ka nii. Õhtu veetsime motellis, sai siis sellele omanikule paar uut kokteili õpetatud ja natuke arvet tehtud. Tutvustas meile kohalikku pipraviina. Kampot on siis just eriti kuulus oma pipra poolest. Tore õhtu.

Nüüd on siis käes teisipäev ja istume mikrobussis, suundume Sihanouk Ville’i, mis on siis pmt meie reisi viimane siht. Loodame paari ilusat päeva rannas ja vast saame ühe saare peale puhkama minna natukeseks. Teised veedavad tänase päeva Kampot’i lähedal matkates ja kui jõuavad, siis lähevad sinna munkade kooli inglise keele tundi. Ise oleks ka väga minna tahtnud, tundus nii huvitav võimalus. Homme hakkavad nad liikuma Sieam Reap’i, kus meie esimesed 3 päeva veetsime.


Tsau!

Kambodza reisil

Tervitus!

Informatsiooni niipalju, et olen edukalt Kambodzasse j6udnud. Eile hommikul maandus lennuk Siem Reap'is ja nyyd oleme kaks p2eva juba avastanud siinset kaheksandat maailmaimet, milleks on Khmer'i impeeriumi aegsed (a.900-1200) templid. T6eline vaatamisv22rsus on see ikka t6esti. Homme uurime veel templeid ja pyhap2eva hommikul v6tame suuna pealinna, Phnom Penh'i. Pikem jutt ja hunnik pilte ootavad mul oma arvutis, aga selle juhe ei sobi siin seina ja netti ka ei ole veel saanud sellega, niiet tuleb veidi oodata.

Seniks, tsau!

6 nädalat möödas.. juba..

Koolinädal jälle läbi. Siit tuleb siis järjekordne kokkuvõte sellest, mida tehtud-nähtud sai...

Nädal kulges enamjaolt Hiina keele õppimise tähe all. Avastasin, et nüüd hakkab veidi keeruliseks minema ja vaja vähemalt järgi jõuda teistele. Niisis sai pühapäeval esimest korda pool päeva raamatukogus õpitud koos kahe hiinlasega. u. 150 märki juba enam-vähem mõistan lugeda/kirjutada.

Nädala alguses toimus suur välisõppe võimalusi tutvustav üritus koolis. Vahetuõpilased siis tegid oma riikidele promo ja toimus igasugu muud põnevat. Eesti laud sai siis ka tekitatud (otse suure Lõuna-Aafrika sildi alla muidugi) ja tegime siis veidi reklaami seal. Kuna mul olid hommikul tunnid, siis Kaarel tegeles asjaga seal rohkem. Välisõppe võimaluste kohta oli seal siis kokku pandud ka üks raamat, kus siis riikide kohta igasugust infot leida. Eesti oli surutud „teiste Euroopa riikide“ alla, kõik ühel lehel koos. Eesti kohta ainuke tutvustav/kutsuv lause kõlas siis nii: „Check out the abandoned Soviet military installations in Estonia“. Nojah, kui arvestada TTÜ inglise keelse õppe olematust ja seda, et Eestit reklaamiv lause kutsub mahajäetud nõuka-aegseid sõjaväebaase vaatama, siis ma ei imesta, kui ka järgmine kooliaasta ikka ühtegi Singapuri õpilast Tallinna ei tule.

Pühapäeva õhtul sai veel käidud ühe väikse seltskonnaga steamboat õhtusöögil. „Aurulaev“ näeb siis välja selline, et laua keskele pannakse suur kaheosaline pott keeduplaadiga ja igaüks saab siis endale võtta igasugu toorest kraami, mida seal potis endale keeta. Liha sai sinna ikka väga palju uputatud. See oli siis söö-palju-jaksad õhtusöök, niiet sai kõhu täis :). Väga huvitav leiutis igatähes. Lihtne viis ühe söögikorraga kogu õhtu ära sisustada. Vahepeal jälle täidad taldriku igasugu hea ja paremaga ja siis keedad seda kõike segamini, natukene hiljem siis otsid selle supi seest oma toitu, mille suure tõenäosusega keegi teine juba jõudis oma taldrikule ära võtta. Sellist sarnast sööki pakutakse ka mõningates toiduputkades, siis on pott natuke väiksem ja päris tule peal, ning portsjon on ka ette antud. Mõnes restoranis pidavat veel keetmise kõrval olema grillimise võimalus ka. Uus elamus jälle läbi elatud.

Nädalad mööduvad ikka väga ruttu siin. Hommikupoole koolis, peale seda trenni natuke ja õhtu ongi käes. Ootan juba vahenädala algust, ehk siis järgmise nädala lõppu. Kohe neljapäeva hommikul lendame Kambodžasse ja tagasi tuleme järgmisel laupäeval vormeliks. Pilet sai võetud laupäevasele kvalifikatsioonile, sest pühapäevase pileti jaoks 3-päeva piletit osta ei raatsinud.

Olen kindlasti midagi nüüd unustanud kirjutamata, aga ei tule meelde. Eks lisan hiljem siis. Praegu valmistun minema kohaliku õlletehase tuurile.

Tsau!

Kuidas kõhu täis saan.

Mida ma söön?

Väga raske öelda mida söön, ise ka tihti täpselt ei tea. Enamjaolt ikka riis, vahepeal nuudlid. Ja neid siis on siin miljonis erinevas variandis. Alguses läksin leti juurde ja valisin selle söögi mis pildil hea välja nägi, nüüd on rohkem hakanud meeldima selline variant, et taldriku keskele panevad portsu riisi ja siis näpuga näitan mida juurde panna sinna. Hinnad on siis selle järgi et mitu erinevat liha või juurvilja panna lased endale. Aga sellega on väga kerge alt minna ka, osad asjad näevad nii liha moodi välja, aga tegelikult oopis mingi imelik asi, millele nime panna ei oska. Üks poiss läks üldse taimetoidu letti kana võtma. Pärast vaatas, et sealt letist ei oleks jah pidanud liha otsima.


Siin taldrikul näiteks olidki mingid sellised asjad mis väga alla minna ei tahtnud. Aga nüüd siis jälle tean mida järgmine kord mitte taldrikule panna lasta. ($2.70)


Selline söök oli siis eile õhtul näiteks. Ei midagi erilist, päris vürtsine oli. Igasugust teravat asja pannakse siin jah päris palju söögile. Aga üldiselt on nii, et kui liha on korralikult olemas, siis on söök hea. ($4.00)



See on siis minu üks viimase aja lemmik. Suur ports riisi ja siis kuuma panniga kana ja kapsas. Väga maitsev ja no ikka väga korralik suur ports. ($4.50)


Hinnad siin küll näitaksid, nagu kallim olekski parem ja odavam on igasugu jama, aga tegelikult on ikka päris häid asju ka näiteks $2.50 eest siin leida. Hind ongi üldiselt siis $2.50-5 vahel. Kurss on 8, seega 20-40 krooni söögikorra eest - ei ole just kallis.

Hommikuks tavaliselt kohvi ja võileib oma köögis. Võileib on siis juustuviil kahe saia vahel ja mikrokas soojaks lastud. Ei raatsi muud kraami osta. Juust isegi juba $5 12 viiluga paki eest, sai on $1,85, piim $3,65 (tuuakse Austraaliast sisse enamjaolt, ma erinevaid variante proovinud ja no enamust neist väga raske piima pähe ära juua, nüüd ühe milka olen leidnud, mis veidi parem). Krõbinaid ka veel mida piimaga süüa - $3.30. Ei saa just öelda et hommikusöök odavam tuleks kui söögikoast võetud kerge eine, aga mul E ja K vaja kell 8 tundi minna, siis natuke vaja midagi.
Söömise juures olen seda vaadanud, et hiinlane ise ei aja pulkadega oma riisi taga, seda teevad rohkem igasugu eurooplased, kes arvavad et pulkadega nii süüakse :) Tavaliselt nad ikka võtavad pulgad ühte kätte ja lusika teise ja riisi söövad lusikaga.

Iga pildi peal on mul ka purgijook, see on siin jah põhiline, iga hetk ka veega läbi ajada ju ei suuda. Ja neid automaate on siin iga nurga peal. Jook maksab 90 senti. Teine, väga populaarne jook söögi juurde on igasugused värsked mahlad mida igas söögikohas ühest putkast saab. Igasuguseid piimajooke ja jäätise jooke saab ka seal. Hind $1.50-2.

Niipalju siis söögist. Praegu aeg magama minna, homme lähen esimest korda wakeboardi sõitma. See on siis see paadi taga sõitmine sellise lauaga. Midagi uut ja huvitavat ära proovida. Selle parvetamise reisi jätsin hetkel ära.

Tsau!

KL

Natukene Kuala Lumpuri elust:

Reede varahommikul sai siis sõidetud bussiga KL’i. Umbes 4-5 tunni sõit, oleneb kui palju vahepeatusi on. Jõudsime kohale pärastlõunaks, kohtusime seal veel kahe ringi reisiva rootslaega ja otsustasime kõigepealt sõita linnast välja ühe mäe otsa, kus pidavat asuma igasugu atraktsioonid. Tund aega bussisõitu ja sealt veel mäetippu gondliga. Mäe otsas tuli välja et tegu rohkem sellise jõukamate turistide kohaga. Seal siis olid uhked hotellid, kasiinod, sise lõbustuspark jne. Hingasime siis natuke värsket mägist õhku sisse ja jõime ühe kohvi, ning tulime sama teed tagasi.
Hotell asus meil hiinalinna servas. Väljast räämas maja, aga seest oli paar ülemist korrust elatavaks tehtud. Kohe samas oli turg, kus võis leida kõiksugu kaupa. Kallite firmanimedega kaupadest (ega silm ikka vahet ei tee asjadel mis seal riiulitel seisid ja mida kusagil firmapoes leiad) igasugu pahnani välja, mida pähe määrida üritati.

Laupäeval ärkasime varakult, et hommikul kohe kuulsad kaksitornid ära näha ja sinna kahe torni vahelisele sillale pääseda. Sinna saab tasuta, aga järjekord tekib juba varakult. Meil läks üpriski hästi, saime varajased piletid. Hetkel on need tornid siis maailmas kõrguselt 5. kohal. Valmimise ajal olid jupp aega ka maailma kõrgeimad. Silla peal käimine väga suurt vaimustust ei pakkunud, mis see ikka nii väga on, kui saad poole kõrguse peale minna ainult. Aga saab nüüd vähemalt ristikese kirja, et on ära nähtud.

Päeva teiseks vaatamiseks plaanisime ühed koopad KL külje all. Seal koobastes on siis kuulsaim Hindu tempel väljaspool Indiat. Kindlal ajal jaanuari lõpus kogunevad hindud siis siia templisse mingisugusteks pühadeks ja selle 3 päeva jooksul pidavat seal käima üle miljoni inimese. Tempel on pühendatud mingile jumalale. Ei hakanud mina oma pead igasugu detailidega vaevama, igatähes, suur kuju sellest jumalast seisab koopa sissepääsu ees. Ronida tuleb 272 astet ja jõuad suurde koopasse. Ümbrus oli täis ahve, kes rahvalt süüa ootasid/krabasid. Osad olid ikka päris hädas oma jäätistega. Koobas ise jättis mind üpriski külmaks. Oli küll väga kõrge ja avar, aga jalge all suur betoonplats ja palju muud midagi seal polnudki. Paar templi sissepääsu oli näha, meil inna nagu asja ei olnud. Võtsime siis veel ka ühe jalutuskäigu sealsetes teistes koobastes, peale nende suurte templikoobaste on seal ka suur hulk väiksemaid koopaid, mis ulatuvad mitme kilomeetri jagu mäe sisse. Saime lambid otsaette ja saapad jalga ja üks vanamees (kes tundub et seal pimedates koobastes kogu oma elu elanud) näitas meile koobaste sisse teed. Aga mis seal ikka nii põnevat on kui mööda treppe kõnnid ja siis räägitakse sulle, kuidas üest kohast üles ronides avaneks mingi järgmine koobas ja teisest kohast 100m alla minnes oleks maa-alune järv jne., kuid ise näed ainult väikest auku. Mingi teise mitmetunnise matka ajal pidavat nad ronima ja turnima seal ka igasugu kohtades, see väike pooletunnine edasi-tagasi jalutuskäik ei olnud mingi vaimustav elamus.

Linn on Singapuriga võrreldes ikka täiesti teine. Selline paras segadus ikka. Samas aga saab olla palju vabamalt, ei leia iga nurga peal keelusilte. Üle tee minek on üks asi, mida oli vaja õppida, mul tuli see üpris hästi välja. Lihtsalt on vaja üle tee saada ja autole mitte ette jääda. Foorid on olemas, aga enamjaolt jalakäiate omad ei töötanud.

Inimesed on kõik väga energilised ja tänaval tulevad „sõbrad“ kohe kõik igasugu kraami pähe määrima. Kui mõne kohalikuga rääkida, siis üks teema on kindlasti usuteema. Ühe vanamehega rääkisin juttu ja kohe üks küsimusi oli et kas olem moslem või kristlane. Paarist korrast olen niipalju õppinud et ateistiks ennast öelda ei tasu, saab kohe väga kahtlasi pilke ja tembeldavad kuradiks vms. Niisis olen kristlane ja kõik on rahul. Taksojuhid on ka oivalised. Esimene asi on et kohe küsida kas taksomeeter töötab. Enamjaolt ei tööta ja kokkuleppehinnaks pakuvad nii 4x hinna. Kauplemisruumi nad ka eriti ei jäta, kuna inimesi piisavalt taksosid ootamas. Korra sõitsime nii, et 2 taksoga ja minu omas läks 3.70 ringgitit ja teises taksos läks 32. Taksomeeter olevat väikese hüppe teinud, aga nad ise said sellest ülemaksmisest aru alles peale sõitu. Aga kui turist on nõus 10x rohkem maksma, siis miks ka mitte küsida 10x rohkem.

Õhtupoole sai linnapeal tuuritatud veel. Kuna pühapäev oli Malaisia iseseisvuspüha, siis oli laupäeval juba igal pool suur pidu käimas. Sellist tähistamist ikka jah tunduvalt rohkem on siin. Igasugu kontserdid käisid terve õhtu, tänavad olid ekstra selleks kinni pandud. Kõik arvasid et keskööl tuleb suur ilutulestik ja koguneti kaksiktornide alla. Loeti siis sekundeid päeva vahetumiseni, aga ei mingit ilutulestikku. Peale seda suutsin ma kuidagi teised ära kaotada ja linnapeal veidike ära eksida. Jalutasin nii päris mitu tundi ringi. Öine linn oli ikka päris veider vaatepilt. Igal pool tänavaserval ravas lihtsalt rahulikult paneb silma kinni ja magab hommikuni. Ma üritasin kuidagi hotelli otsida, aga samas oli päris põnev ka ja mõtlesin et taksot ei hakka võtma. Sai siis päris korralik ring ikka linnale peale jalutatud lõpuks kui kella 6 ajal hotelli jõudsin. Ööläbi valmistuti ka järgmise hommiku paraadiks. Kahju et see juba kell 8 hakkas, niiet voodist välja ennast keegi ajada ei suutnud.

Pühapäeval sai lihtsalt väga palju aega surnuks löödud, väljas oli vihmane ja ega ei olnud midagi sellist turistitamist ka enam teha. Kuna magasime hommikul sisse, siis motelli juhataja(nna) (soovahetajad on ikka paras vaatepilt küll) nõudis ühe päeva raha veel ja otsustasime siis et ei tseki kohe välja. KL ongi selline linn, kus pole väga palju vaadata. Rohkem on mõeldud turul ja poodides käimiseks, aga raha ülearu pole ja pahna ka seljakotti juurde ei taha, niiet me seda rada ei läinud. Natuke sai veel jalutatud ja söömas käidud paar korda ja oligi õhtu käes ja aeg tagasi sõita. Hommikuks olime siis tagasi Singapuris ja esmaspäevase päeva magasin täielikult maha.

Tegelen piltide üles panemisega ka, niiet varsti näeb.
Tsau!