KL

Natukene Kuala Lumpuri elust:

Reede varahommikul sai siis sõidetud bussiga KL’i. Umbes 4-5 tunni sõit, oleneb kui palju vahepeatusi on. Jõudsime kohale pärastlõunaks, kohtusime seal veel kahe ringi reisiva rootslaega ja otsustasime kõigepealt sõita linnast välja ühe mäe otsa, kus pidavat asuma igasugu atraktsioonid. Tund aega bussisõitu ja sealt veel mäetippu gondliga. Mäe otsas tuli välja et tegu rohkem sellise jõukamate turistide kohaga. Seal siis olid uhked hotellid, kasiinod, sise lõbustuspark jne. Hingasime siis natuke värsket mägist õhku sisse ja jõime ühe kohvi, ning tulime sama teed tagasi.
Hotell asus meil hiinalinna servas. Väljast räämas maja, aga seest oli paar ülemist korrust elatavaks tehtud. Kohe samas oli turg, kus võis leida kõiksugu kaupa. Kallite firmanimedega kaupadest (ega silm ikka vahet ei tee asjadel mis seal riiulitel seisid ja mida kusagil firmapoes leiad) igasugu pahnani välja, mida pähe määrida üritati.

Laupäeval ärkasime varakult, et hommikul kohe kuulsad kaksitornid ära näha ja sinna kahe torni vahelisele sillale pääseda. Sinna saab tasuta, aga järjekord tekib juba varakult. Meil läks üpriski hästi, saime varajased piletid. Hetkel on need tornid siis maailmas kõrguselt 5. kohal. Valmimise ajal olid jupp aega ka maailma kõrgeimad. Silla peal käimine väga suurt vaimustust ei pakkunud, mis see ikka nii väga on, kui saad poole kõrguse peale minna ainult. Aga saab nüüd vähemalt ristikese kirja, et on ära nähtud.

Päeva teiseks vaatamiseks plaanisime ühed koopad KL külje all. Seal koobastes on siis kuulsaim Hindu tempel väljaspool Indiat. Kindlal ajal jaanuari lõpus kogunevad hindud siis siia templisse mingisugusteks pühadeks ja selle 3 päeva jooksul pidavat seal käima üle miljoni inimese. Tempel on pühendatud mingile jumalale. Ei hakanud mina oma pead igasugu detailidega vaevama, igatähes, suur kuju sellest jumalast seisab koopa sissepääsu ees. Ronida tuleb 272 astet ja jõuad suurde koopasse. Ümbrus oli täis ahve, kes rahvalt süüa ootasid/krabasid. Osad olid ikka päris hädas oma jäätistega. Koobas ise jättis mind üpriski külmaks. Oli küll väga kõrge ja avar, aga jalge all suur betoonplats ja palju muud midagi seal polnudki. Paar templi sissepääsu oli näha, meil inna nagu asja ei olnud. Võtsime siis veel ka ühe jalutuskäigu sealsetes teistes koobastes, peale nende suurte templikoobaste on seal ka suur hulk väiksemaid koopaid, mis ulatuvad mitme kilomeetri jagu mäe sisse. Saime lambid otsaette ja saapad jalga ja üks vanamees (kes tundub et seal pimedates koobastes kogu oma elu elanud) näitas meile koobaste sisse teed. Aga mis seal ikka nii põnevat on kui mööda treppe kõnnid ja siis räägitakse sulle, kuidas üest kohast üles ronides avaneks mingi järgmine koobas ja teisest kohast 100m alla minnes oleks maa-alune järv jne., kuid ise näed ainult väikest auku. Mingi teise mitmetunnise matka ajal pidavat nad ronima ja turnima seal ka igasugu kohtades, see väike pooletunnine edasi-tagasi jalutuskäik ei olnud mingi vaimustav elamus.

Linn on Singapuriga võrreldes ikka täiesti teine. Selline paras segadus ikka. Samas aga saab olla palju vabamalt, ei leia iga nurga peal keelusilte. Üle tee minek on üks asi, mida oli vaja õppida, mul tuli see üpris hästi välja. Lihtsalt on vaja üle tee saada ja autole mitte ette jääda. Foorid on olemas, aga enamjaolt jalakäiate omad ei töötanud.

Inimesed on kõik väga energilised ja tänaval tulevad „sõbrad“ kohe kõik igasugu kraami pähe määrima. Kui mõne kohalikuga rääkida, siis üks teema on kindlasti usuteema. Ühe vanamehega rääkisin juttu ja kohe üks küsimusi oli et kas olem moslem või kristlane. Paarist korrast olen niipalju õppinud et ateistiks ennast öelda ei tasu, saab kohe väga kahtlasi pilke ja tembeldavad kuradiks vms. Niisis olen kristlane ja kõik on rahul. Taksojuhid on ka oivalised. Esimene asi on et kohe küsida kas taksomeeter töötab. Enamjaolt ei tööta ja kokkuleppehinnaks pakuvad nii 4x hinna. Kauplemisruumi nad ka eriti ei jäta, kuna inimesi piisavalt taksosid ootamas. Korra sõitsime nii, et 2 taksoga ja minu omas läks 3.70 ringgitit ja teises taksos läks 32. Taksomeeter olevat väikese hüppe teinud, aga nad ise said sellest ülemaksmisest aru alles peale sõitu. Aga kui turist on nõus 10x rohkem maksma, siis miks ka mitte küsida 10x rohkem.

Õhtupoole sai linnapeal tuuritatud veel. Kuna pühapäev oli Malaisia iseseisvuspüha, siis oli laupäeval juba igal pool suur pidu käimas. Sellist tähistamist ikka jah tunduvalt rohkem on siin. Igasugu kontserdid käisid terve õhtu, tänavad olid ekstra selleks kinni pandud. Kõik arvasid et keskööl tuleb suur ilutulestik ja koguneti kaksiktornide alla. Loeti siis sekundeid päeva vahetumiseni, aga ei mingit ilutulestikku. Peale seda suutsin ma kuidagi teised ära kaotada ja linnapeal veidike ära eksida. Jalutasin nii päris mitu tundi ringi. Öine linn oli ikka päris veider vaatepilt. Igal pool tänavaserval ravas lihtsalt rahulikult paneb silma kinni ja magab hommikuni. Ma üritasin kuidagi hotelli otsida, aga samas oli päris põnev ka ja mõtlesin et taksot ei hakka võtma. Sai siis päris korralik ring ikka linnale peale jalutatud lõpuks kui kella 6 ajal hotelli jõudsin. Ööläbi valmistuti ka järgmise hommiku paraadiks. Kahju et see juba kell 8 hakkas, niiet voodist välja ennast keegi ajada ei suutnud.

Pühapäeval sai lihtsalt väga palju aega surnuks löödud, väljas oli vihmane ja ega ei olnud midagi sellist turistitamist ka enam teha. Kuna magasime hommikul sisse, siis motelli juhataja(nna) (soovahetajad on ikka paras vaatepilt küll) nõudis ühe päeva raha veel ja otsustasime siis et ei tseki kohe välja. KL ongi selline linn, kus pole väga palju vaadata. Rohkem on mõeldud turul ja poodides käimiseks, aga raha ülearu pole ja pahna ka seljakotti juurde ei taha, niiet me seda rada ei läinud. Natuke sai veel jalutatud ja söömas käidud paar korda ja oligi õhtu käes ja aeg tagasi sõita. Hommikuks olime siis tagasi Singapuris ja esmaspäevase päeva magasin täielikult maha.

Tegelen piltide üles panemisega ka, niiet varsti näeb.
Tsau!