Khmer'i impeeriumis

Neljapäev, 18.09

Nii hea on jälleringi liikumas olla. Kohe kui sai täna varahommikul lennukisse istutud tekkis selline eriline tunne peale, ees ootab midagi uut ja põnevat. Öösel jäi uni vahele, kell 3 oli juba vaja ärgata ja ma siin olen harjunud sellisel ajal alles magama minema. Nüüd aga siis aga jälle lennukis ja ees ootab riik, kuhu jõudmist olen juba kaua oodanud.

Lend möödus hästi, 2 tundi hiljem saime jalad maha Siem Reap’is, mis on Kambodža suuruselt teine piirkond. Viisad olid internetis varem valmis tehtud - saime kontrollist ruttu läbi ja väljas ootas meid juba kohalik takso ehk tuk-tuk. Tuk-tuk on siis mootorratas, mille taga on käru reisijatele. Viis ta meid siis hotelli, kus järgmised 3 ööd paikneme. Üpriski korralik koht, 6 USD öö ja olemas on kõik mis vaja. Hotelli puhkama ei jäänud, vaid sõime hommikust ja põrutasime selle sama tuk-tuk’iga templeid avastama. See ongi siis ainuke põhjus miks Siem Reap’i tullakse. Aastate 900-1200 ringis õitsenud Khmer’i impeeriumi varemed, mis ulatuvad tegelikult Vietnamist kuni Burmani välja. Suures koguses erinevaid uhkeid templeid, mis kõik pakuvad vapustavaid vaatepilte. Fantaasia saab siin lennata kui kõnnid läbi neid hiiglaslikke piirkondi ja üritad ette kujutada seda elu, mis seal kunagi õitses. Tõeliselt paneb imestama, et 1000 aastat tagasi inimesed, nagu meie, on suutnud kokku ehitada midagi nii võimsat. Meie tuk-tuk’i juht viis siis meid ühest kohast teise ja ootas kuni me uudistasime ja pilte klõpsisime.

Üks kindel osa templites käimiest on siis ka veel väikesed, väga armsad, lapsed, kes tulevad sulle karjaga ümber ja hakkavad igasugu kraami pähe määrima. Osad neist olid tõesti veel ikka väga väiksed. Üks lause oli selge („Ten for one dollar“), ja siis käib postkaartidega sabas ja kuna ta keelt ei räägi rohkem, siis teeb lihtsalt häält ja aeg-ajalt kordab oma ühte lauset. Tekib selline hale tunne peale, aga samas on neid seal sadu ja igaüks loodab sinult äri saada. Kui asi lootusetu, siis langevad hinnad ka kohe täiesti olematuks ja näiteks täiesti korralikud uued raamatud (näiteks reisijuhid ja Khmeri ajaloo raamatud jne) maksavad 1 dollar. Loomulikult on tegu odavate koopiatega, aga kui odavalt on võimalik siis sellist raamatut teha, et seda 1 dollariga müüa saab? Müüakse siis raamatuid, ehteid, muusikainstrumente, salle, särke jne-jne. Kui esimeste pakkumiste peale ei reageeri, siis hakkavad nad sinult küsimusi küsima: esimene on kindlasti „Where are you from?“. Eestit tundub et on varemgi kuuldud siin - üks oskas kohe öelda et pealinn on Tallinn. Peale minu ja Kaareli on meiega ka veel üks saksa tüdruk, kellele väike ehtemüüja teadis ilusti saksa keelseid lauseid öelda.

Dollaritega arveldamine toimib siin igal pool ja kuna kurss on ümmarguselt 4000, siis dollarite peal ümardades on kasu päris suur. Raske on ju midagi allapoole dollari kaubelda, kui 1 on kõige väiksem raha (münte siin ei tunnistata). Kui on tarvis tagasi anda näiteks 50 senti, siis annavad 2000 rieli, niiet nüüd koguneb kohalikku raha ka natuke kätte.

Tulime siis kusagil 3-4 paiku templitest tagasi ja läksime magama, kuna üks öö oli vahelt ära jäänud. Õhtul veel söök ja vaatasime natuke linna peal ringi. Kõik peatänaval on ikka otse turistile suunatud, kõrvaltänavale astudes tunned kohe ära et oled nagu täiesti teise keskkonda astunud, kus mudased teed ja kokku klopsitud majad.

Ootan põnevusega järgmist kahte päeva templites ja pühapäeva hommikul liigume edasi pealinna poole.

Tsau!



19.09.08

Täna oli äratu kell 7 ja peale hommikusööki saime taas oma tuttava tuk-tuk’i juhiga kokku. Ta ise töötabki meie hotellis ja pmt on siis meie käsutuses, kui vaja läheb. Kokku $45 eest siis sõidutab meid kolme siin templite vahel 3 päeva ringi nii kaua, kui me ise jaksame. Ja templeid jätkub siin piisavalt. Hommikul läksime vaatama siis kõige kuulsamat templit – Angkor Wat. See ehitati 1200 aasta kandis ja on tõesti üks maailmaime. Vaadates kõiki neid detaile, seda, millised uskumused on selle kõige taga olnud ja kuidas kõik on nii läbi mõeldud, hakkad mõtlema, et mis kõik on inimkond oma pideva arenemisega kaotanud. Sellest kõigest on järel ainult vähesed ürikud, mille Hiinast saadetud kronoloogid on kunagi 1300. aasta kandis kirja pannud, aga see oli juba kõik peale selle suure impeeriumi aega (lõppes kusagil 1200.a ringis). Seina peale kraabitud joonistused kümnete meetrite kaupa on jutustused jumalatest ja deemonitest, aga meile jääb see kõik parajaks segaduseks ja saame vaid imetleda seda, millise täpsusega on need joonistused pisemagi detailini sinna seinale kantud.Sellised ehitused lihtsalt ei tundu mitte kuidagi kuuluvat sellesse, mis meie ümber hetkel on. Ja ega vist ei kuulugi, see inimene ja tema maailm oli midagi täiesti muud, mis oli ja kadus, ning millesse meile on jäänud ainult selline udune pilt.

Peatemplist liikusime edasi pikema sõiduga ühte väiksemasse templisse, kus seinad ja kujud jutustasid lugusid ahvikuningast. Vaata ja imesta ja klõpsuta pilte. Mul küll hakkas fotoka ekraanil punane märk vilkuma juba hommikul ja näitas, et aku saab tühjaks. Nii ma siis tegin pilte vähem ja lõpuks jäi akut ülegi. Õhtul käisime veel ka ööturul, kus igasugu nänni osta sai. Sellist turistile suunatud kraami peamiselt näebki, kõik selline igapäevane asub kõrvaltänavatel, kuhu niisama ei satu.



20.09.08

Hommikul jälle äratus ja suundusime taas templitesse. Seekord kahekesi, kuna Kaarel otsustas puhata. Nägime jälle mitmeid huvitavaid templeid. Üks koht oli nö kool, kus omal ajal ligi 1000 õpetlast oli elanud. Käisime veel ka ühe mäe otsa, kus oli suur tempel, neid treppe ikka andis ronida, et sinna jõuda. Vaated olid igatähes võimsad sealt kõrgelt. Tuk-tuk’i juht tegi meile veel ka väikest tutvustust riigi ajaloost ja tänapäeva olukorrast, ning lõunaks olime tagasi hotellis. Saime endale ka bussipiletid pühapäeva hommikuks suunaga Phnom Penh’i poole. Õhtul puhkasime ja käisin ka veel kohalikku elu uurimas. Läksin ühele turule, mis oli ka selline võrdlemisi korraliku välimusega, aga kui siis ühe koridori lõpus hakkas nö. kohalike inimeste turg, siis seal oli elu täiesti teine. Must ja haisev, ning arvatavasti mitu korda odavam. Hindasid ei näe muidugi kusagil, sest kõik vaja välja kaubelda.



21.09.08

Istume bussis ja sõidame pealinna poole. Kolm päeva Angkor’i templeid, elamus mis jääb kauaks meelde, on nüüd seljataga. Äratus oli kella 5 ajal ja hotelli eest võeti peale – viidi bussi peale. Meiega templites kaasas olnuid saksa tüdruk suundus nüüd Bangkok’i, meie peaksime Phnom Penh’is teistega kokku saama järgmiseks paariks päevaks. Bussist välja vaadates on pilt pidevalt ühesugune: pidevalt asustatud ja selline lage maa vesiste riisipõldudega. Sõidu kestvuseks oli öeldud 4-6 tundi (loodan et meil on siis 4). Edasine plaan on suunduda mere poole. Esmaspäeval sõidame Kampot’i, mis peaks olema väga ilusa loodusega koht ja teisipäeval sealt edasi Sihanouk Ville’i, mis on siinne kuulsaim rannapiirkond. Seal peaks ka olema üks eestlaste hotell, äkki leiame üles. Kui õnnestub, siis tahaks seal kuhugi saare peale natukeseks minna, eks näis.

23.09.08

Pühapäeval jõudsime peale 6-tunnist loksumist Phnom Penh’i. See on siis Kambodža pealinn. Saime kokku teistega Singapurist: 2 saksa poissi ja 3 tüdrukut (hiinlane, prantslane ja itaallane), niiet seltskond parajalt huvitav. Tegime paadisõidu Mekong’i jõe peal ja uurisime turgusid. Saime ka piltetid edasi sõiduks Kampot’i esmaspäeva hommikuks.

Esmaspäeval võeti siis jälle hotelli eest peale ja viidi bussijaama. Buss loksus väga kaua selle 150 km kohta. Vahepeal juba tekkis kahtlus, et vale bussi peal, aga tuli välja et bussijuht lihtsalt oli vale tee võtnud ja sõit venis pea 5 tunni peale. Jala saime maha Kampot’is, mis on selline tore rahulik väikelinn mere lähedal. Motell oli päris tore. Inglise mees, kes mõni aasta tagasi lihtsalt elus paraja pöörde teinud ja siia motelli pidama tulnud. Väga mõnus ja stressivaba elu tundus igatähes. Läksime külapeale jalutama ja vaikselt kogunes meile paras saatjaskond seljataha, lapsed said oma inglise keelt harjutada. Igal pool väiksed lapsed hõikasid. Üks kohalik tüdruk viis meid budismi templisse (99% on budistid) ja meile näidati erinevaid rituaale. Väga huvitav on ikka jõuda sellistesse natuke kõrvalistesse kohtadesse, kus teisi turiste liikumas ei näe. Seal samas on ka budistlik kool ja üks munk tegi meile siis ühe „koolitunni“ ka. Ta oli direktor ja rääkisime siis tema kabinetis juttu. Kuna ta õpetab inglise keelt, siis kutsus meid ka teisipäevaks oma tundi, et lapsed saaksid keelt harjutada ja et tund põnevamaks teha. Väga lahe võimalus, aga kahjuks mina ja Kaarel juba plaanisime teisipäeva hommikuks bussi edasi liikumiseks. Kohalik tüdruk kutsus meid veel ka enda juurde koju, aga oli õhtu ja me 6-kesi ei tahtnud kuhugi ebaviisakalt sisse trügida ka nii. Õhtu veetsime motellis, sai siis sellele omanikule paar uut kokteili õpetatud ja natuke arvet tehtud. Tutvustas meile kohalikku pipraviina. Kampot on siis just eriti kuulus oma pipra poolest. Tore õhtu.

Nüüd on siis käes teisipäev ja istume mikrobussis, suundume Sihanouk Ville’i, mis on siis pmt meie reisi viimane siht. Loodame paari ilusat päeva rannas ja vast saame ühe saare peale puhkama minna natukeseks. Teised veedavad tänase päeva Kampot’i lähedal matkates ja kui jõuavad, siis lähevad sinna munkade kooli inglise keele tundi. Ise oleks ka väga minna tahtnud, tundus nii huvitav võimalus. Homme hakkavad nad liikuma Sieam Reap’i, kus meie esimesed 3 päeva veetsime.


Tsau!