Mis siis veel olnud on siiamaani.

Esimesel päeval kui singapuris olin sai loomaaias käidud. Päris huvitavalt üles ehitatud koht oli. Ei oskagi väga hästi kirjeldada, selline ilusasti metsa sisse sobitatud. Valged tiigrid olid päris huvitavad ja suur ahvide maailm jäi ka meelde. Oli igasugu huvitavaid elukaid. Rohkem nagu ei oskagi sellest rääkida. Sai ostetud selline 3-in-1 pilet, millegi siis veel ööloomaaed (night safari) ja suur linnupark ootavad külastamist.

Siis tuli veel ükspäev tahtmine rand ära näha ja merre ujuma saada. Singapuril muidu sellist randa ei olnud võtta ja siis tegid nii, nagu tänapäeval ikka. Ehitasid tehissaare kus on siis palmirannad (ja meeletult palju erinevaid võimalusi turistidel oma rahakotti kergendada). Saarele saab siis sõita gondlitega, võino saab ka trammiga, aga turistidena pidi ju ikka gondli valima. Sai siis natuke päikest/liiva/merd nautida ja vaadata kuidas kohalikud ikka üldse võrkpallile pihta ei saa. Oma rahakoti sisu ei hakanud saarele jätma ja arvatavasti sinna enam tagasi ka ei lähe.

Igasugu liiklemise süsteem on ka nüüd enam-vähem selge. Alguses sai ikka paar peatust siia-sinna mööda sõidetud bussiga. Pmt igasugune linnas liiklemine käib siin metrooga. See süsteem on tõesti tipptasemel siin. Pileti süsteem on ka väga mugav. On selline kaart kuhu paned raha peale ja siis näiteks on see sul rahakotis, ning kui metroo/bussi peale lähed siis paned rahakoti sellise lugeja peale, lugeja teeb piiks ja kui välja lähed, siis teed jälle piiks, ning kaardi pealt läheb siis vastavalt reisitud vahemaale mingi summa maha. Enamjaolt ei vaata ka kui palju kulus, märkad ainult seda et raha on selle kaardi peal otsa saanud :) Keskmiselt on iga ots umbes 1 dollari ringis. Ja selle sama kaardiga saad ka siis veel näiteks poes maksta mõnes kohas. Ja siis on veel olemas ka selline teine maksekaart, mis siis otseselt kaardiga maksmiseks mõeldud. Mingisugust PIN koodi ei ole, lihtsalt nagu sularaha asendusena mõeldud kaart millele paned ise vajadusel raha juurde.

Inimesed on üldiselt sellised väikesed, vaiksed, viisakad ja tagasihoidlikud. Kohe kui mingi väiksem kokkupuutumine on, siis sorri-sorri-sorri ainult kuuleb. Välismaalastega nad just ise suhtlema ei tule, aga kui midagi küsida, siis räägivad hea meelega. Keel on neil küll selline et omavahelisest jutust aru palju ei saa. Kuna nii mitu riigikeelt, siis keeled vahelduvad ka pidevalt ja tekib selline paras segadus. Vahepeal kuuled mõnda inglise keelset sõna, aga kõik muu jälle mingi võõras keel. Kui ise suhelda nendega, siis nad ikka suudavad nii ka rääkida et kõik aru saavad. Üldiselt. Mõnda asja vaja kolm korda ikka üle küsida.

Praegu aga lähen siis Malaisiasse. Pulau Tioman on koha nimi. Pulau tähendab tõlkes „saar“, seega Tiomani saar. Suurema seltskonna vahetusõpilastega koos on minek, niiet saab tutvusi juurde ja äkki saab isegi mõne tuttava näoga inimese nime lõpuks selgeks :) Tagasi pühapäeval ja siis esmaspäevast hakkab juba õppetöö ka pihta. Eks siis kirjutan nendest asjadest pikemalt. Loodetavasti on selleks ajaks mu toa ventilaator korda tehtud ja üritan siis ikka oma tuppa interneti ka saada. Tobe on iga asja pärast arvuti kaenlas teise ruumi marssida.