Algusest.

Kuna natuke on kogunenud juttu mida kirjutada, siis räägin kaugemad asjad enne ära. Ehk siis kohale jõudmine..

Kokku oli mul siis 5 lendu ja kulus vist umbes 30 tundi. Esimeseks lendamise korraks päris hea kogus ikka. Aga ei olnud keerulist midagi. Esimesed 2 otsa FlyLal’iga olid ka isegi päris okei, kuna oli vaba ruumi ja sai eraldi istuda. Frankfurdis oli mul siis vaja võtta pagas välja ja minna sellega uuesti chek-in tegema. Ja selleks oli siis aega 2 tundi. Järjekord Emirates’i lennukile oli muidugi meeletu, aga probleeme polnud ja abivalmis registraator oli nõus isegi mu pagasi ka otse singapuri check’ima. Nii ma siis läksin hea tujuga jälle lennukile, et vähemalt on pagas kaelast ära. Emirates’iga lendamine oli ikka tõesti väga tore kogemus(kuigi samas ei oska võrrelda ka). 6 tundi oma väikese teleka vaatamist ja olidki juba jalad maas Dubais. See lennujaam oli kõike seda mida Dubai lennujaamast võiks oodata. Suur ja särav ning paksult rahvast täis(millalgi öösel kui ma seal olin).

Seal läks samuti kõik väga hästi ja jäi aega midagi veel kõhtu ka saada. Ja siis oli juba paras uni ka. Ja selle jaoks tuligi teine lend, mis viis Dubaist edasi Bangkoki. Seal olin ma istumas 3’ses toolis keskel kahe suurema mehe vahele ja peale selle õnnestus mul see väikene telekas tuksi keerata juba enne õhku tõusmist. Nii ma siis üritasin seal kuidagi magada. Ja isegi õnnestus. Bangkok’is maandusin juba hommikul ja siis algas põhiline komöödia pihta..

Esiteks läksin ma siis transiitalal otsima seda letti kus ma saaks oma järgmise lennu peale pileti. Seal oli kümneid lettisid mitmekümnele lennufirmale, aga puudu oli just üks. See minu oma. Sain siis teada et AirAsia check-in on võimalik teha ainult väljaspool, ehk mul oli tarvis minna Taimaale korraks et saaks edasilennu pilet. Okei, seisan siis parajalt pikas passijärjekorras, seal öeldakse mulle toredasti, et on viisat vaja. Ise saavad ka aru kui tobe see on, aga no mis teha. Pea tund aega ja 300 krooni hiljem oli siis viisa olemas. Siis tundus lennukile jõudmine juba üpris lootusetu ka. Vähemalt chekiti pagas lõppu ja vaja lihtsalt ruttu ennast jõuda lennukile saada. Jooksin siis AirAsia letti ja seal öeldakse mulle, et pagas oli vaja ikkagi välja võtta, kuna AirAsia’ga ei ole võimalik otse kohale saata. Õnneks oli siis tore uudis see, et lennukini ei olnud mitte 15 minutit, vaid 1.15. Olin siis ajavahega tunnikese mööda pannud. Seega mulle öeldi, et 30 minutiga on vaja saada pagas kätte (mis siis oli seal peale passikontrolli ja enne tolli) ja sinna tuua (check-in asus 4. korrusel). Hakkasin siis võimalust otsima et kuidas sinna üldse saada ja mingist kahtlasest uksest mind sisse suunati. Seal kaks umbkeelset turvameest valvasid ja mina siis neile kiiruga püüan selgeks teha et mul vist vaja sealt läbi minna. Ise ka ei teadnud kas ikka on, sest ei olnud näha et kas ma ikka õigesse kohta sealt saan. Lõpuks nad vist ikka midagi taipasid, ja lasid edasi ning oli ka õige koht. Pagasi vastuvõtus oli minu lennu kord ka juba ammu möödas, niiet leia nüüd nendest 25’st lindist, et millise juures minu seljakott olema peaks. Lõpuks ikka keegi teadis mis lindil selle lennu pagas tuli ja seal minu kott ka vedeles. Jooksin sellega siis nii kiiresti kui sain 4. korrusele kus õnneks oli tore teenindaja mulle juba pileti välja trükkinud ja sain ilma uuesti järjekorras ootamata lennu peale tormata. Õnneks see 5 minutit jäi aega ka, et läbimärjad riided sai kuivade vastu vahetada. Ja siis olingi juba 3.5 tunni pärast Singapuris. Niiet kokkuvõttes oli nende enda poolt kokku pandud odavamate lendude kohta jooksmist ja rabelemist rohkem kui küll.