Vietnam. Hue - Nha Trang - Saigon - Kodu

7. Jaanuari hommikul hakkasin liikuma Cat Ba saarelt lõuna-Vietnami poole. Võtsin oma hotellist kohe pileti Vietnami keskele Hue’sse. Alguses bussiga paadi peale ja siis Haiphongis sadamast bussiga linna ja sealt mootorrattaga bussijaama, edasi bussiga Ninh Binh’i. Naljakas oli vaadata kuidas minu ees alati mu piletiraha edasi anti käest-kätte. Ja raha jõudis kuni viimase meheni välja, eks kõik said oma mingi raha vahelt ka muidugi.

Ninh Binh’is oli terve päev vaja veeta, kuna edasi läks ööbuss õhtul kell 9. Teha seal linna peal ei olnud küll midagi, kõndisin niisama siis sihitult mööda pikki tänavaid edasi-tagasi. Turist tavaliselt sinna pikalt seisma ei jää. Õhtul sain siis bussi peale. Turistide ööbussid on siin naridega, sai korralikult pikali välja sirutada ennast. Aga kuna ma tulin bussi peale vahepeatusest, siis oli mul viimane vaba koht kõige taga otsas üleval, kus 5 voodid kõrvuti (muidu eespool on 3 kõrvuti ja piisavate vahedega). Minu kõrval olid sellised parajalt suured Taanlased ja ma olin siis vastu klaasi surutud seal. Õnneks sai ikka magama jäädud ja sõit läks üpriski ruttu. Hommikuks olime juba Hue’s.

Päeval käisin uurimas suurt tsitadelli, kus kunagi oli keisri suur õukond. Täies hiilguses võis see päris võimas olla küll. Praegu olid seal aga suuremas osas vaid varemed järel, selles piirkonnas oli Vietnami sõja ajal kõige suurem madin. Hiljem juhtusin kokku sõpradega Singapurist, nad olid just tegemas Vietnami reisi vastupidises suunas.Järgmisel päeval tahtsin edasi liikuda Nha Trang’i. Rongijaamas aga öeldi, et järgmine rong läheb alles öösel kell 1. Rongijaamas kohtusin Kanada paariga, kellega koos Halong Bay’s ja Cat Ba saare peal olin. Otsustasime bussiga Danang’i sõita, lootes et seal väljuvad rongid tihemini. Kohaliku bussiga kolm tundi ja olimegi seal. Tuli välja et rong väljub sealt alles kell 4 hommikul, niiet see sama ainuke rong ja nüüd oli meil vaja veel kauem oodata. Võtsime siis pileti ja hakkasime õhtut ootama. Alguses mõtlesime, et ei hakka hotelli võtma, istusime baaris, mängisime piljardit. 2 tundi hiljem aga tuli siiski tahtmine pikali visata. Pika otsimise peale taksojuht leidis meile ühe odava öömaja 4 tunniks, mis jäänud oli.

10. Jaanuari hommikul kell 3.30 läksime siis rongi peale. Taksost väljudes aga kaotasin oma passi ja pangakaardi ära. Seda märkasin alles rongis. Paras lõpp küll kuuele kuule Aasias. Just üks nädal enne tagasi koju minekut kaovad kõige tähtsamad asjad.

Kell 13 olime Nha Trangis ja seal hakkasin asju ajama. Kõigepealt lasin rongijaamast helistada Danangi rongijaama, sellest kasu ei olnud. Saime kohe päris hea hotelli endale ja siis läksin politseisse avaldust tegema. See oli päris naljakas, kuna politseinik ise ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Alguses siis tegin natuke kätega selgeks, aga siis helistas ta mu hotelli ja sealt üks töötaja oli viis vahelüli, andsime telefoni edasi-tagasi ja saime oma jutud räägitud. Läksin tagasi hotelli ja kirjutasin avalduse, mille ta ära tõlkis. Siis jälle jaoskonda, kus oli vaja allkiri ja tempel saada, alguses lubas tunni aja pärast valmis saada, aga hiljem uuesti minnes ütles, et tuleks homme tagasi. Veel tegin passipildid ja istusin kaua aega netis, et võimalikult palju infot leida sellise olukorra kohta. Sain hunniku telefoninumbreid ja tegin mõned kõned, et pangakaart ja ID-kaart kinni panna. Netist uurides tundus olukord päris lootustandev isegi.

Pühapäeval alustasin päeva jälle politsei külastamisega ja sain oma allkirjastatud avalduse kätte (seda riigist välja saamiseks vaja, näitab, et mul ikka oli pass varem olemas). Sain oma passipildid ka kätte ja minuga koos olnud Kanada paar oli nõus mulle natuke laenu tegema. Nemad ise suundusid natuke tagasi põhja suunas, kus ilusamad rannad. Siis tegin veel hunniku kõnesid. Sain saatkonna sekretäri kätte ja sain oma info edasi anda. Peale veel mitut kõnet sain siis juba neilt ka natuke targemaks. Alguses nad soovitasid mul Soome saatkonda minna Hanois, aga see on täpselt teisel pool Vietnami otsas ja minu lend koju on Saigonist. Rääkisin siis, et Saigonis on ka hunnik konsulaate ja kas on võimalik sinna minna. Lubati mulle homseks välja uurida konsulaat, kuhu pöörduda ja et nad saadavad sinna juba ette minu andmed.

Pühapäeva õhtul läksin bussiga juba Saigoni poole, lootsin esmaspäeval juba asjadega tegelema hakata seal. Ajavahe aga ei olnud minu kasuks üldse (selleks ajaks kui Eesti poolel hommikul tegutsema hakati oli Saigonis juba kell 2 päeval. Alguses loodeti prantslastelt abi saada, aga nad ei olnud eriti abivalmid. Teisipäeva hommikul läksin juba ise kohale Saksa konsulaati, seal öeldi, et kolmapäeva hommikul saab kohe vajaliku paberi kätte.

Sain siis linnas ringi vaadata ka natuke. Inimesi pidavat olema seal ligi 12 miljonit ja mootorrattaid umbes 8 miljonit. Paras segadus oli tänavatel küll. Üle tee saamiseks tuleb lihtsalt kõndima hakata ja mitte seisma jääda, mootorrattad saavad sinust ise mööda.
Kolmapäeva hommikul sain sakslastelt ajutise reisidokumendi kätte poole tunniga ja siis läksin kohe uut viisat taotlema. Alguses lubati see mulle esmaspäevaks teha, kuid mul lend juba laupäeval ja siis lubasid kiiremini liigutada ennast. Saigoni linnaga tutvumiseks oli seega kokku päris mitu päeva aega.Reede pärastlõunal oli viisa ka käes ja kõik tagasi lendamiseks valmis. Jama oli see, et kuna mul olid erinevad lennupiletid Bangkok’i ja sealt edasi, siis kaasa sain võtta ainult käsipagasi. Tuli siis turistinänni kogumise asemel hoopis mittevajalikke asju likvideerida.

Lendamised algasid laupäeval kell 5 õhtul. Esimene lend oli siis Saigon – Bangkok. Enne esimest check-in’i võeti juba järjekorrast kõrvale ja uuriti mu dokumenti. Kontrolliti ka veel mu teised lennud üle ja helistati Bangkok’i lennujaama ette. Peale esimest lendu oodatigi mind juba lennuki ukse juures. Õues pandi mind mingi mikrobussi peale (kõigi teiste jaoks on suured bussid, mis terminali viivad lennuväljalt) ja viidi mind terminali. Seal oli tarvis et ma oma reisidokumendi ühele töölisele annaks ja ta käib siis väljaspool ja ajab asjad minu jaoks korda. Tund aega hiljem tuli tagasi ja kõik oli korras minu edasise lennu jaoks. Lennujaamas leidsin veel ühe eestlaste pundi, kes oli ka koju minemas, kuigi teiste lendudega. Kella 1 ajal lendasingi juba edasi Dubai poole ja sealt peale mõnetunnist ootamist edasi Frankfurt’i. Seal ei olnud palju aega, tuli kohe Tallinna lennu peale joosta. Sakslased olid parajalt segaduses küll minu saksa keelse reisidokumendi üle.

Pühapäeval kell 17 olin tagasi Tallinnas ja reis saigi otsa. Uus semester TTÜ's algab õnneks alles 2. veebruaril, saab natuke aega rahulikult siinse eluga jälle harjuda.

Vietnam - HaLong Bay

4. jaanuari hommikul pakiti buss ääreni täis ja hakkas sõit üle Vietnami piiri otse Vinh’i välja. Bussis kohtusin nelja horvaatlasega, kes olid olnud ühes bussis koos kuue eestlasega, kes olid rääkinud, et üks eestlane reisib kusagil üksi ringi. Nad olid kogu kambaga ka liikuma hakanud Vietnami poole samal päeval (enne olid plaaninud veel Luang Prabang’i jääda natukeseks). Bussisõit oli päris pikk, ligi 12 tundi. Kella 7 ajal olin Vinh’is ja viiekesi siis võtsime öörongi Hanoisse. Vabad olid küll ainult istmed, mitte voodikohad, aga magada sai päris hästi ikka. Hommikul kell 5 oli rong Hanois ja seal läksin horvaatidest lahku. Läksin otse bussijaama ja võtsin pileti Halong Bay’sse. Kolm tundi kohaliku bussiga ja olin oma sihtkohas. 24 tundi loksumist järjest siis pmt.

HaLong bay on Vietnami üks põhilisemaid turistimagneteid. Merest välja ulatuvad kõrged saared. Võtsin seal ühe paadikruiisi, mis pidavat tegema tuuri sealsete saarte vahel, ja lõpuks pidi mind panema Cat Ba saare peale. See tuur oli jällegi paras jama ja lõpuks ei viinud mind sinna sadamasse, kuhu alguses lubati. Seal saarte vahel ringi sõites oli vaade aga tõesti võimas. Paadi peal sattusin kokku kahe eest tüdrukuga sellest grupist. Nad teadsid, et teised kaks on Cat Ba saare peal, nad ise aga läksid peale paadisõitu tagasi Hanoisse. Cat Ba saarel juhtusingi teisi ka nägema. See väike linn oli parajalt välja surnud praegusel ajal. Tipphooaeg on mai-oktoober, praegu ainult vähesed üksikud jalutavad ringi, ei ole eriti raske teineteist üles leida. Läksime ühte lukshotelli sauna proovima. Pole pea pool aastat saunas käinud, oli päris hea. Seal oli soome saun, aurusaun, külma vee vann ja mullivann. Teenindajad avasid/sulgesid uksi ja muudkui askeldasid. Ega sinna vist tihti inimesi ei satu, nad said ka lõpuks ennast natuke liigutada. Lõpuks aga tahtsid meist juba vaikselt vist lahti saada, me ei kippunud ära minema peale 3 ringi.

Teisel päeva Cat Ba’l tegin kogu saarele motikaga tiiru peale. Mõnikümmend kilomeetrit ühest servast teise. Saare keskel on suur rahvuspark, seal käisin matkamas ja ronisin ühe vaatetorni otsa. Eestlased liikusid samal hommikul juba tagasi Hanoi poole, et õhtul Hiina suunas liikuma hakata. Mina võtsin piletid 7. hommikuks, et lõuna poole minna. Järgmine peatus on Hue..

Head uut aastat!

Ma pole viimasel ajal eriti muu maailmaga yhenduses olnud. Sai Laoses natuke ringi s6idetud. Luang Prabangis olin paar p2eva peale j6ule ja siis liikusin edasi Muang Ngoi'sse. See on selline koht, kuhu m66da teed ei ole v6imalik saada, tuli paadiga m66da j6ge yles s6ita. Seal kohtusin alguses yhe kohalikuga ja veel m6nede muude matkajatega. Tekkis plaan, et ostaks yhelt kylamehelt p6rssa ja teeks suure aastavahetuse grilli. Yhel p2eval kohtusin seal samas v2ikeses kylas veel kuue eestlasega, kes seal reisimas olid. Liikusime samas suunas ja j2rgmised m6ned p2evad sai koos veedetud. Aastavahetuseks olin siis tagasi Luang Prabangis. Siga l2ks tervenisti bambuse kaika otsa ja maitses v2ga h2sti peale mitut tundi kypsetamist.

Praegu liigun Vietnami poole. Phonsavan on hetkel peatuspaigaks. Yks p2ev vaja siin veeta ja siis saan juba otse bussiga yle piiri Vietnamisse. Aega enam palju j22nud pole. Pean vaatama et tagasi lennu ajaks Saigoni v2lja j6uan.

Tsau!

H2ID PYHI!!

H2id pyhi!Minu j6ulud m66dusid sedasi. Kummir6ngastega m66da j6ge ulpides. J6e 22res on 12 baari, mis 6ngitsevad m66dujaid veest v2lja. Baaride juures on igasugu l6bustused, n2iteks suured kiiged, millega vettehyppeid teha. M6ni oli ikka v2ga k6rge, aga l6pu poole on k6ik parajalt julged juba ka :)

(Vang Vieng, Laos)

Tai

Purjetamas

Ühel õhtul kaarte mängides tuli üks samas motellis ööbinud Kanadalane pakkuma võimalust väikese seltskonnaga Taisse purjetada. Sel hetkel olime Malaisia põhjaosas Langkawi saare peal. Kuna pakkumine läks oma plaanidega ideaalselt kokku, siis otsustamine kaua aega ei võtnud. Saksa poiss oli ainult kahe vahel, kuna ta just tuli Taist allapoole Malaisiasse. Reede õhtul hakkas seiklus pihta.

Purjekas ise on 20m pikkune ja nimeks Odyssey (Odüsseia). Omanikkudeks on üks Lõuna-Aafrika perekond (ema, isa ja poeg), kes maakerale mitu tiiru peale purjetanud. Peale meie nelja oli niisama reisijateks veel 5 Inglast. Lisaks veel üks laeva „meeskonna“ liige ja see Kanadalane.

Reede õhtul 20 ajal oli aeg kõik purjekale saada. Esimene paaditäis läks varem ja oli juba seal. Mina olin teisel paadil, mis laeti nii täis kui võimalik (kõigil ju suured seljakotid ka). Inglise tüdrukud hakkavad poolel teel kiljuma, et upume. Nõks hiljem oligi nina vee all ja paat keeras kummuli. Kotid kõik ulpisid paadi ümber. Kuna purjekas oli juba väikese ujumise kaugusel, siis hakkasime seda kohale lükkama. Laeva peale saamiseks treppi ei olnud, niiet oli vaja kõik asjad ja inimesed üles upitada veest. Seljakotid õnnestus kõik välja saada, väiksemad asjad kadus pimeduses ära. Ühe oma plätu sain päästetud. Aga seal vees asju taga ajades sai ikka päris korraliku bensiini klõmmi, niiet ülejäänud õhtu oli parajalt uimane. Minu suur seljakott oli õnneks esimese paadiga kohale toodud. Niiet selle suplusega kaotasin ainult plätu, kaamera ja telefoni. Inglased kaotasid veel ühe läpaka ja kaamera. Telefonist jäid vist kõik ilma.

Liikuma hakkasime kella ühe ajal öösel. Hommikul olime Ko Lipe saare juures ja sai randa minna. Ilm kahjuks ei olnud kõige parem. Õhtul hakkasime edasi liikuma Koh Rok’i poole. See oli tõesti väga eraldatud saar. Üks majake vist oli seal üldse. Saare ümber olid korallid ja nähtavus super hea. Purjeka ümber ujudes oli põhi ilusti näha, seega vähemalt 10m. Ilm aga ei olnud jälle meie poolt ja hakkas sadama, seega otsustasime hakata Phuket’i poole sõitma. Vahepeal oli purunenud esipurje üks nurk, seda enam kasutada ei saanud. Öösel hakkas mootor ka jamama. Jahutusega oli probleem, kusagil oli leke ja surve ajas jahutuse vett välja. Nii me siis ulpisime terve öö ja järgmise päeva Phuket’i poole. Õlu oli ka kahe õhtuga juba otsa saanud, niiet olime päris täbaras olukorras. Vähemalt ilm muutus paremaks: Phuket’i jõudes oli selge taevas ja päike. Kuna mootor ja puri oli vaja parandusse saada, siis plaan oli paar päeva seal veeta. See paar päeva muutus aga päris pikaks. Kokku 7 päeva sai Phuketis veedetud. Alguses võtsin paariks päevaks mootorratta ka, sai natuke ümbrust uurida. Seltskonnaks oli kolm Inglise meest ja laeva meeskond. Lõpus tekkis juba paras rutiin seal ühe ja sama tänava peal sadama juures aega viites. Üks hea komme seal olid tasuta grilliõhtud. Tavaliselt mingi sünnipäeva tähistamiseks korraldavad restoranid/baarid siis tasuta grilliõhtud. Pea iga õhtu võis seal ühe leida. See vist oli ka ainuke võimalus, kuidas baar rahvast täis saada, enamus aega olid kõik kohad inimtühjad.

Viisa saamisega oli jälle natuke jamamist, nagu lennujaamas. Tuli ringi sõita, et viisa tempel passi saada. 1000 bahti ka vaja maksta. Teistel polnud mingit probleemi, said siin sadamas oma templi kohe kätte.

Ootasime siis mootori ja purje parandamist. Pühapäeval lõpuks siis saadi mootor tööle ja esmaspäeva hommikul Hakkasime liikuma Koh Phi Phi poole. Esipurje kahjuks valmis ei saadud selleks ajaks. Koh Phi Phi on Tai üks populaarseim turismimagnet. Seal asub filmi „The Beach“ rand. Saared ise on tõesti vapustavalt ilusad. Helesinine vesi ja ilusad rannad. Vesi aga on päris kõvasti reostatud, kõik solk ju lastakse sinna. Põhi on kaetud mingi kihiga ja vees ulbib ka igasugu jama. 2004. aastal tegi suur tsunami saare asustuse maatasa ja nüüd on kõik jälle üles ehitatud. Kogu saar pmt. meenutaks rohkem mõnda Euroopa kuurorti, kui et Kagu-Aasiat. Valge inimene on igal pool, kõige rohkem oli näha igasugu sukeldumisi korraldavaid firmasid, mis kõik olid kas rootslaste või soomlaste omad. Rootslasi on seal üldse meeletult. Hinnad on ka vastavalt kõrgele tõstetud. Mina ise peale esimest õhtut seal olin valmis ära minema. Peale postkaardi vaadete kõik muu käis närvidele. Ühe päeva veetsin siiski veel rannas, vbl enam ei satugi saare peale siin reisil. Esmaspäeva õhtul sattusime ühte baari, mille keskel oli suur boksiring ja vabatahtlikud said siis minna Tai boksi proovima. Sai siis ka proovitud. Mina ja Ryan (poiss, kes selle meie purjeka peal elab) läksime siis ringi. Oleks pidanud ikka peakaitsmed ka pähe panema :)

Teisipäeval läksin kaks Inglast Bangkok’i poole ja ma jäin kolmandaga kahekesi veel üheks ööks. Purjekas läks aga tagasi Phuket’i poole.

Kolmapäev 17.12.08

Täna hakkasin liikuma Bangkok’i poole. Andy jäi veel üheks ööks saarele. Kell 2 päeval praamiga Koh Phi Phi – Krabi ja sealt edasi bussi peale. Sõit võtab aega päris palju, Kella neljast hakkasime sõitma ja kohal peaks olema homme hommikul kella 6 ajal. Hea tunne on lõpuks edasi liikuda jälle, see purjekaga kohapeal ootamine väsitas ära. Samas saan nüüd hästi aru nendest inimestest, keda vahest kohtan ja kes räägivad sellist tüüpilist juttu, et: „Alguses oli plaan paar päeva siin veeta, aga see venis mõneks kuuks. Hiljem tulin tagasi ja olen siin juba 2 aastat elanud. “ Väga meeldivaid kohti leidub igal pool.

Phi Phi saare pealt oli ka väga hea tunne ära saada. Liiga turistikas koht minu jaoks. „Seljakotireisijad“ on tavaliselt sellised avatud ja alati on kellega suhelda. Kohalikke kohtlevad ka palju lahkemalt. Sealsed paketireisidega turistid on aga üpriski ebameeldivad tegelased. Hea tunne on praegu üles sisemaale matkama minna, kindlasti rahulikum elu seal. Enne aga vaja Bangkok’ist läbi saada. Kohtun seal uuesti nende kahe Inglasega. Saame paar päeva seal ringi vaadata ja siis ongi aeg neil edasi liikuda Vietnamisse ja minul aeg Laosesse minna.

Pilte teatavatel p6hjustel jagada palju ei ole.

Tsau!

Langkawi 30.11-05.12

Langkawi

Laupäeval (29.11) hakkasin singapurist liikuma. Piiri ületamine Malaisiasse võttis seekord väga kaua aega. Igal pool vaja kaua järjekorras oodata. Kella 16 ajal sain bussi peale Kuala Lumpurisse. Kell 21 olin seal ja 23 järgmise bussiga põhja poole Alor Star’i. Kaardi peal on see seal võrdlemisi Tai piiri ääres. Hommikul veel bussiga rannikule ja sealt laevaga Langkawi saarele. Sinna jõudsin umbes 9.30 hommikul. Päris väsitav reisimine oli see 24 tundi. Üksi reisimine aga osutus päris huvitavaks. Saab enda peale ainult loota, niiet paras enese proovile panek. Langkawi saarele jõudes polnud eriti aimugi mida teha, kõndisin niisama oma suure seljakotiga mööda tänavat ja üks vanapapi Itaaliast tuli rolleriga kõrvale ja rääkis et eile oli ta just samas olukorras. Andis kõik vajaliku info ja viskas mind natuke maad edasi, kus sain juba auto peale hääletada. Saar on ise ikka väga ilus. Ilusad rannad ja mäed igal pool. Ilmad ka palju paremad olla ei saaks. Inimesed on kõik väga lahked ja toredad. Hotellis kohtusin paljude teiste rändajatega. Kõigil nii huvitavaid lugusi rääkida oma reisimistest. Mõni juba aastaid rännanud igal pool. Kohtusin ühe Afganistaanist pärit Sakslasega (Atiq), kellega nüüd mitu päeva koos saart avastanud olema. Meiega oli veel ka üks tore paar Portugalist, nad lahkusid peale paari päeva. Kahel päeval sõitsime rolleritega mööda saart ringi ja avastasime ilusaid kohti. Kõrgeima mäe otsa sai minna gondliga ja sealt oli võimas vaade kogu saarestiku üle. Tegelikult on see suur saarestik (99 saart kokku). Kolmandal päeval kohtusime kahe Ameerika tüdrukuga ja nüüd kolm päeva nendega veetnud. Üks päev kulus ainult rannas ja eile võtsime veel rollerid. Ühel õhtul mängisime oma motelli toa ees kaarte ja üks Kanada mees tuli küsima, et kas me oleksime huvitatud nende purjekaga Taisse minemisest. Hind on super selle 4-päevase reisi jaoks ja nüüd pakimegi asju, et õhtul laevale minna ja homme hommikul sõitma hakata. Plaan on siis mitut saart siit põhja poole minnes külastada. Kes kaarti jälgib, siis Koh Lipei – Koh Lanta – Koh Phi Phi – Phuket (midagi sellist, ei tea kas nimed just õiged on). 9 inimest on minemas vist. Ühel õhtul kohtusime ka kõigiga juba, tundub väga tore seltskond.

Lühidalt see ongi siis viimase nädala kokkuvõte. Pikalt kirjutamiseks pole aega hetkel. Vaja ettevalmistused teha minekuks. Pilte üles laadida ka ei saa praegu, ei õnnestu oma arvutiga netti saada. Tegelen sellega kui võimalus tekib.
Seniks tsau!

Mt. Kinabalu

Eelmise pika nädalavahetuse, 13-17 Nov. veetsin kahe sõbraga Borneos.


Neljapäeva õhtul pakkisime seljakotid ja põrutasime lennujaama. Lendasime Borneo saare peale. See on see suur saar Singapurist ida poole. Sihtkoht oli seal saare Malaisia poole peal olev linn Kota Kinabalu. Seal piirkonnas asub Kagu-Aasia kõrgeim mägi, 4095.2m kõrgune Mt. Kinabalu. Mineku eesmärk oligi siis see mägi ära vallutada. Kaaslasteks prantslane Antoine ja Hiina päritoluga rootslane Peter. Linna jõudsime kesköö ajal umbes ja esimese öö olime ühes võrdlemisi väikeses hostelis, tundus et ainult kaks tuba oligi seal.


Hommikul võtsime takso ja sõitsime ronimise alguspunkti, see oli siis 88km kaugusel linnast ja 1563m kõrgusel merest. Kogu seda mäge ümbritseb suur looduspark ja seal alguspunktis saime siis kõvasti rahakotti kergendada, sest maksta oli vaja pargi sissepääs, majutus, giid ja veel hunnik igasugu teisi maksusid. Ronima üldse ei lastagi, kui ei ole eelnevalt olemas majutust 3300m kõrgusel olevas vahepunktis. Meil seda organiseeritud ei olnud, aga õnneks leidus kolm kohta, millest keegi loobunud oli (tavaliselt on majutus alati välja müüdud). Saime endale siis ka oma giidi. Ilma giidita ka ei lubata mäe otsa ronida, kuigi tema kasutegur oli üpriski nullilähedane). Söögikohast anti kaasa veel ka pakitud lõuna: kolm juustusaia, tükk kanaliha ja keedetud muna. Autoga viidi meid siis veel 4 km edasi ronimise nö. ametlikku alguspunkti. Seal oli siis suur värav, kus kontrolliti ronimislubasid ja sealt edasi läks juba jalgrada mäe tipu poole. Algas matk allamäge ühte orgu, aga natuke hiljem juba ainult ülesmäge ronimine. 6km oli vaja läbida vahepunkti jõudmiseks. Raja peal on ka 6 vahepunkti, kus on väikene katusealune ja koht joogivee võtmiseks. Peale esimest kilomeetrit hakkas kohale jõudma, et lihtne jalutuskäik ei ole. Suur seljakott ka kergemaks just ei läinud seljas. Loodus oli seal muidugi vägev. Alguses olime džunglis, aga ülespoole jõudes hakkas kõik muutuma. Jalgealune ka muutus pidevalt: alguses oli metsarada ja hiljem muutus selliseks mööda kive ronimiseks. Rootslane tegi meil tempot. Ta selline peenike ja spordiga mitte üldse tegelev poiss, hakkas peale esimesi kilomeetreid juba suremise märke näitama, pidime aeglasemalt võtma ja pikemaid peatuseid tegema.

Kõige kiiremini on üles-alla tee (21km) läbitud 2 tunni ja 39 minutiga. See tundus küll võimatu sellistes oludes.

Peale 4,5 tundi pidevat ülesmäge vantsimist jõudsimegi kohale 3300m kõrgusele vahepeatusesse. Päris täpselt nii, et peale külma dušši oli õhtusöögi aeg. Korralik rootsi laud oli, sai kõhu täis ja kella 7 ajal aeg magama minna. Meie majutus oli peakompleksist väike jalutuskäik kõrgemal. Vähemalt üritasime magama jääda, ei tea kas asi kõrguses, aga ei õnnestunud.

Peale 7 tundi une ootamist oli kell pool 3 äratus. Hädavajalikud asjad kaasa ja kell 3 öösel startisime tipu poole. Meie ja sada üritajat veel. Varusime kolme peale ühe taskulambi ka, aga õnneks oli täiskuu ja valgust küllaga. Alguses oli natuke aega selline mööda kivitreppe kõndimine metsas, aga siis edasi juba kadus taimestik ära. Ühes kohas oli veel viimane vahepunkt, kus kontrolliti mäelubasid. Sellest punktist edasi pea 2 tundi oli kõndimine suurtel kivipaljanditel. Kuna me kõik olime veidi erineva tempoga, siis kadusime üksteise silmist suht kergesti ära. Ega lobisemise koht ei olnud ka, kõik keskendusid et üks jalg teise ette saada ja edasi liikuda, iga 10 sammu tagant võhm väljas seal hõredama õhu käes. Mäe otsa jõudsime natuke enne päikesetõusu, mis oli kell 5:45. Kahjuks oli silmapiir pilvine, palju reklaamitud päike jäi nägemata. Mäe otsa jõudmine ise aga oli juba paras elamus ja sellest piisas täiesti. Mäe alla oli vaade ilus ja selge. Kohustuslikud pildid tehtud, läks tee allamäge. See on see raskem osa ronimisest. Otseselt väsimust ei teki, aga jalad saavad palju kõvemat koormust. Libisemise kartus oli ka pea iga sammuga. Mina ja Antoine suutsime korra pea samas kohas küünarnukid veriseks saada, rootslane aga suutis oma kalli kaamera vastu kivi põrutada nii, õnneks vist pääses ainult sellega, et objektiivi filter kildudeks oli. Kahe tunniga olime tagasi vahepunktis. Seal ootas korralik hommikusöök ja kusagil 11 ajal hakkasime jälle täisvarustusega allamäge liikuma. See oli kõige kurnavam osa. Algus läks päris hästi, aga kusagil poole peal unustas rootslane oma prillid umbes kilomeeter kõrgemal olevasse vahepunkti. Nii me siis üksteise silmist kadusime ka. Ja siis näitas vihmahooaeg ka ennast just. Mina ja prantslane tegime kiiremat tempot, vahepeal läks päris mäest alla jooksmiseks. 2 km enne lõppu saime ligi tund aega ühes vahepunktis rootslast järele oodata. Ta oli koos giidiga tagasi ülespoole läinud prillide järele. Lõppu jõudes saime veel tunnikese järele oodata, samal ajal olid teised poisid meil ülikoolist just valmis üles minema. All sööklas saime seekord korralikku rootsi lauda jälle nautida ja siis õnnestus ühe väikebussi peale kaubelda, mis tagasi Kota Kinabalu’sse sõitis. Õhtusöök päris ilusas jaapani restoranis ja väike ring linnapeal, ning magama jäämisega probleeme ei tekkinud, kõik kohad igatepidi valusad ja väsinud.Kõrgeima kivi otsas 4095.2mMäe servas elava hõimu rahvas tassib õla peal igasugu kraami üles-alla.

Pühapäeva hommikul plaanisime minna ühe saare peale seal samas linna rannikust natuke eemal. Kuna rootslane oli haigeks jäänud, siis otsustas mitte tulla. Kohe hotelli ees oli hommikuga üles löödud ka suur pühapäevane turg, sealt puuviljad ja muud söögikraami kaasa. Paadisüsteem oli igatähes väga hästi organiseeritud. Sõitsime siis Sapi saare peale, mis oli üks väiksemaid seal ümbruskonnas. Päev möödus enamasti snorgeldades. Veealune elu oli seal päris põnev. Saarele tegime ka ajaviiteks ringi peale. Õnnestus suuri sisalikke näha. Alguses ei märganudki, aga siis järsku oli üks kohe kõrval kivi peal lesimas. Rannas tõi elevust üks metssiga ka, kes metsast välja hüppas ja pühapäevitajatelt sööki krabas. Nad inimestega nii harjunud, et kohalikud ei saanud teda kuidagi metsa tagasi aetud. Tagasi minnes oli selg päikese käes snorgeldamisest parajalt ära kõrbenud. Kaitsekreeme muidugi kaasas ei olnud ju. Õhtu veetsime hotellis teiste rändajatega. See linn on selline vahepunkt igasugu reisimisele. Kõik tulevad paariks ööks peatuma, et oma edasised reisiplaanid paika saada.

Igalt poolt kinni krabada ei tasu

Esmaspäeval oli meil pool päeva vaja surnuks lüüa enne tagasi Singapuri tulemist. Tegime siis veel ühe korraliku ringi linnas. Uurisime erinevaid turgusid ja poode - parim ajaviide ilma rahata turistidele. Vaatasime ka veel kohaliku ranna üle, mis ei olnud küll suurem asi võrreldes selle saarega. Hakkas ka veel sadama ja oligi aeg tagasi lennata.


Singapuri jõuda oli igatähes väga hea. Ei teki sellist turisti tunnet. Paar päeva kulus nö. puhkamisele ja nüüd üritan süveneda veel viimast korda oma eksamile. Täna viisin oma passi Vietnami saatkonda, järgmiseks reedeks peaks viisa olemas olema ja siis aeg Singapurist lahkuda ka. Niiet nädal veel jäänud.
Tsau!